Väike-Maarja kiriku katus paistab läbi

EELK VÄIKE MAARJA KOGUDUSE JUHATUSE ESIMEES HELI KOMP NÄITAB KIRIKU KATUST. Foto: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Väike-Maarja kiriku katus kõiki sademeid kinni ei pea ning oreli kohal vettinud võlvidest kipub lubjatükke pilli viledesse pudenema.

Riikliku kaitse alla võetud Väike-Maarja kirikuhoone paistab väljast ilusana ning ka sisevaated on kaunid. Tähelepanelikul silmitsemisel on aga märgata, et kõik katusekivid ei ole sugugi omal kohal ning nii mõnigi kiriku võlv on märgunud.

1990ndate alguses remonditi katust, 2004. aastal tehti kiriku siseruumides üldremont, 2005. aastal renoveeriti orel. Katusetööd, mille tegi omal ajal Wunibald Ehitus, olid paraku halva kvaliteediga.

Tilkuvad lühtrid
EELK Väike-Maarja koguduse juhatuse esimees Heli Komp ütles, et 2005. aastal koos­tati ekspertiisiakt ning esitati taotlus riigieelarvest katuseremondi tarvis toetuse saamiseks, kuid seda pole tänini riiklikust programmist "Pühakodade säilitamine ja areng" rahanappusel võimaldatud.

"Alati öeldakse põhjenduseks, et teie omast on veel hul­lemas seisus kirikuid. Aga kui meie katuse remonti pikalt edasi lükata, siis lõppkokkuvõttes lähevad kahjustused suuremaks ning remondikulud samuti," rääkis Komp.

Augusti algul pidas kogudus nõu muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa vaneminspektori Anne Kaldamiga, et teha endast olenev vähemalt oreli kaitsmiseks.

"Pikihoone katuse ehitustehniline olu­kord on halb, kohati avariiline. Viimaste remon­ditööde käigus pole kive omavahel seotud. Läbijooksud on suurenenud ja katusekivide vahelt külgtuultega võlvidele nõr­guv vesi ei jõua ära kuivada," hindas muinsuskaitseameti inspektor Anne Kaldam.

Kogudus soovib kiiremas korras teha hädavajaliku remondi ja ootab hinnapakkumisi, et remontida deformeerunud sarikaid, müürilatti ja liitpenni ning paigutada katuse ja võlvide vahele ajutine kile, mis ko­guks sademevee anumasse.

Hõreda roovitise peale on ka­tusekivid paigaldatud ilma aluskileta ning Heli Komp ütles, et talvel on katuse all kuplite peal paks lumekiht ning ke­vadel, kui lumi sulab, siis kiriku laes lühtrid tilguvad.

Kilekatus orelile
Heli Kombi sõnul sai orel viimatise katuseremondi käigus ehitajate hoolimatu suhtumise tõttu kannatada, muutus mängukõlb­matuks ja oli sel­line kuni 2005. aastani, mil ore­liehitaja Ago Tint pilli renoveeris.

"Juba tol ajal oli torni ühenduskohast vett sisse tul­nud, aga viimasel suvel on läbijooks suurenenud," rääkis Ago Tint.

Tindi sõnul on juba aastaid kukkunud võlvidelt oreli taha tükke, need on ta tolmuimejaga eemaldanud, kuid nüüd on märgunud laik laes laienenud ka oreli tinavilede kohale. "See kõik on lisatöö, krohvi ja värvisodi ei saa tolmuimejaga viledest välja, need tuleb lahti võtta.

15-20 aasta tagant on normaalne vilesid välja võtta või sudiga läbi käia," selgitas Tint, tuues näiteks, et umbes 800 vile puhastamiseks kulub aega kuni kuu, sest viled on vaja ka uuesti häälestada.

Ago Tint kinnitas, et Väike-Maarja orel ei ole hävimisohus, sest lausa kive alla ei kuku, kuid laest pudenev sodi risustab orelivilesid ning seetõttu läheb pill häälest ära. "Teinekord võib häälest ära minna ka siis, kui üks kärbes orelivilesse ära sureb," märkis Tint.

Oreli kaitseks plaanib kogudus kinnitada pilli kohale kile. "Akustiliselt see natuke segab, aga pole hullu. Oluliselt ei muuda see suurt midagi, aga visuaalselt on naljakas," rääkis Ago Tint ja lisas, et Eesti kirikutes on samal põhjusel ehitatud oreli kohale lausa eraldi katus või kasutatud kangast, mis pidavat akustiliselt segama rohkem kui kile.

Kile paigaldatakse pärast Väike-Maarja koguduse nimepäeva 6. septembril, kui on toimunud Janis Pelse orelikontsert.