Urmo Kübar: Seltside tegutsemised hoiavad rahva tupikusse jõudmast

Urmo Kübar Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Just need päevad on Kataloonia linnakese Castellbell i el Vilari elanikele ühed suve kiiremad. Juba 30 aastat peetakse selles umbes meie Kunda suuruses paigas augusti viimasel nädalal koorifestivali ning mõistagi on enne algust kõigil veel kümneid askeldusi: leppida kokku, kes müüb pileteid, kes toob mida õhtusele peolauale, kes külaliskooridele lennujaama vastu läheb jne.

Ning selle kõige kõrval tuleb leida aega proovideks, et lihvida koos külalistega esitusele tulevat missat, mille autoriks on nende oma dirigent.

See on koor, kus tenoripartiid laulavad kõrvuti linnapea ning ninarõnga ja silmile langevate sitikmustade juustega emo-nooruk. Üks aldirühma eakam senjoora enam kogu kontserdi aja püsti seista ei jaksa, talle on lavale toodud tool.

Haarava meedialoo ülesehituse reeglid nõuaksid nüüd kirjeldust, kuidas dirigendi märguande peale täitub ruum imekauni vokaali ja hingeminevate harmooniatega.

Tegelikult ... olgem ausad, muusikaliselt on see täiesti keskpärane kollektiiv, kindlasti mitte samal tasemel kolme-nelja kutsutud külaliskooriga, kes valitakse välja hoolikalt eelnevaid salvestusi kuulates.

Mis nüüd meie ...

Mullu oma kooriga ühena neist kutsutud külalistest Castellbelli sattudes oli see esimene mind vaimustanud tähelepanek.

Ka Eestis tegutseb sadu selliseid (ja tasemelt tugevamaid) kohalikke taidlusrühmi, kuid sisetunne ütleb, et kui samasugune idee siin välja käia, oleks esimeseks reaktsiooniks: oh, mis nüüd meie ...

Kui midagi sellist teha, peaks meil kõik olema vähemalt maailmatasemel, olgu see siis taidlus, toit või majutus.

Võõrad keeled laitmatult suus, seda muidugi ka. Ja mida välismaalastel meie külas ikka vaadata, eks ole? Ning kust selleks aeg või raha?

Katalaanid võtavad asja sootuks vabalt. Festival on tore võimalus saada tuttavaks uute inimestega (tühja sest, et enamik võõrustajaid inglise ja külalisi katalaani keelt ei räägi), kuulata head koorimuusikat eri maailmajagudest, saada ehk ka täiendust oma repertuaari ... ja teha lihtsalt midagi, mis argirutiinist erineb.

Või mis erilist põhjust selleks vaja ongi? See oli lihtsalt üks pagana vahva ühiselt veedetud nädal.

Ega korraldamine ka suurt midagi maksnud. Sõidu eest tasusid külalised ise, kontserdipaigad olid linna poolt, õhtused peolauad kaeti ühiselt ja koorid majutati oma kodudesse - kui raske siis ikka on mõne päeva jooksul lisaks oma perele veel paari suud toita?

Tulu, mis sellistest ettevõtmistest tõuseb, on raske mõõta rahas või tõlkida projektitaotluste indikaatorite keelde. Sellised ühised ettevõtmised, mille puhul festival on ju vaid üks tuhandetest võimalustest, hoiavad inimesi ja piirkondi ärksana, rõõmsana, avatuna uutele ideedele ja õppimisaltina.

Ühiskonnateaduste keeles on see sotsiaalne kapital: koostöö, suhted ja usaldus inimeste vahel. Just see sotsiaalne kapital on peamine, mis teeb elamiseks ühed paigad teistest paremaks.

Seepärast maksab koonduda kodanikuühendustesse, olgu need siis taidlusrühmad, spordiringid, külaseltsid, heategevusorganisatsioonid, vabatahtlike keskused, sotsiaalsed ettevõtted või muud.

Kui ma kandideeriksin oktoobris valla- või linnajuhiks, pööraksin kõige rohkem tähelepanu just sellele, millised on mu kodukohas inimeste võimalused sellist omaalgatuslikku koostööd teha.

Lahendusi leidub

Eriti oluline on see rasketel aegadel. Kui majandus õitseb, võib ehk ju lubada endale kliendisuhet ka ühiskonnaga, kus me käime valimas, maksame makse ning nõuame, et olgu meil seda, teist ja kolmandat.

Ent isegi headel aegadel käib üle Eesti erinevaid optimeerimislaineid, millega suletakse kohalikke panga- ja postkontoreid, bussiliine, poode, koole ja mida kõike veel. Alati kaasnevad nendega ka musta masendust täis lehelood, kus tõdetakse, et nüüd on küla saanud surmahoobi.

Seda muret üldse alahindamata tean, et tegelikult suudavad aktiivsed kogukonnad enamikku neist teenustest ka ise pakkuda või siis leida teistsugused lahendused.

Küla või linn, kus inimesed suudavad omavahel koostööd teha, olgu selle näiteks siis kas või koorifestival, seljatab kindlasti ka nii tühise asja nagu masu. Täpe ja pupu aga lähevad sellistest kohtadest kaarega mööda.