Käisin hiljuti Itaalias, kus kogesin, mida tähendab olla ühe väikse rahva esindajana suure rahva seas. Nimelt ei leidnud kuurortlinnast, kus hotellidega ääristatud rannariba silmapiiri taha kaob, mitte ainsat itaallast, kes oleks osanud inglise keelt.
Keelt, mille valdamine suhtlustasemel on nii iseenesest mõistetav, et seda oskamata ei võeta meil turistidele suunatud asutusse kedagi tööle. Kuid sealne suur rahvas saab seda endale lubada.
Hoopis õnnelikud olid need, kes vene keelt räägivad, sest väga paljud teenindajad on pärit Ida-Euroopast ja tunnevad juba näkku vaadates sealtkandi inimese ära.
Kui aga itaalia keelt ei oska ja vene keelega hätta jääb, aitab alati n-ö rahvusvaheline keel - käte ja jalgadega vehkimine, mis emotsionaalsetel itaallastel veel eriti hästi välja tuleb.
Ja ei ole olukorda, mis jääks lahendamata.
Mis ei tähenda, et nad ei hindaks turisti püüet paar kohalikku sõna selgeks õppida. "Buongiorno" ja "bonasera" suudab igaüks meelde jätta.