Kas ohvrid Afganistanis on end õigustanud? Kas Eesti peaks oma väed sealt tagasi tooma või jätkama?
Küsitlus: Kas ohvrid Afganistanis on end õigustanud?
29. august 2009, 09:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirde kaitseringkonna kolonelleitnant Martin Herem:
Rahvas otsustab oma valitud esindajate kaudu, millistel välisoperatsioonidel Eesti osaleb. Meie ülesanne on kaitseväelased ette valmistada ja olla valmis täima Eesti rahva tahet.
Reservbrigaadikindral Urmas Roosimägi:
Sõjaväelase amet on paraku selline, et ohuga tuleb arvestada.
Ühiskond peaks teadma, et vabatahtlikud on ainult need kaadrisõdurid, kes värvatakse missioonideks. Nad käivad missioonil ära, saavad elamuse ja raha kätte ning otsustavad, kas panevad avalduse lauale ja lähevad ära.
Kaadrikaitseväelastega - ohvitseridega, allohvitseridega - on teised lood. Kui vaatame viimast juhtumit, siis oli tegu lahingpioneeridega. Kaitseväes on teatud ametites piiratud arv inimesi, näiteks miinipildujad, pioneerid - neid ei ole varnast võtta.
Tihti on mõnede ametite puhul kriitiline olukord ja inimene tuleb saata käsu korras. Ja kui inimene saab käsu, on tal kaks valikut: kas ta läheb või kirjutab avalduse ja jääb reservi.
Küsimus on ka ühiskonna taluvuses: kui palju peab hukkuma, kui suur on kriitiline piir - 10, 20, 100 hukkunut -, et hakatakse poliitikutele survet avaldama.
Kaitsevägi endale ise missioone välja ei mõtle. Kaitsevägi täidab poliitikute soove, missioonid sünnivad välis- ja kaitseministeeriumi koostöös. Mõnikord on kaitseväelastel missioonidest teine arvamus.
Küsimus on selles, kui suure ressursi me panustame. Miks me peame andma viimse tilga verd? Oleme praegu oma võimete piiril. See on minu isiklik arvamus. Lisakompanii saatmine sinna käib meile juba üle jõu ja see on tehtud järgmise aasta arvelt.
Panustame oma kõige tugevamale liitlasele USA-le. Küsimus on aga selles, kas meil läheb tulevikus oma riigi kaitses neid oskusi vaja. Poisid testivad varustust, lihvivad taktikat, aga kas seda taktikat, mida seal kasutatakse, läheb vaja oma riigi kaitsmisel? Aga see ei ole kaadrikaitseväelaste, vaid poliitikute valik.
Kohe pole oma vägesid mõtet ära tuua. Operatsioone lõpetatakse järk-järgult. Meie panus on aga liiga suur. Ma ei taha, et meie sõdurid oleks tulevikus kriisipiirkonnas augutäiteks.
Marko Pomerants, siseminister:
Ükski ohver ei ole "asja pärast" - väga hea oleks nendeta pääseda. Teisest küljest, kui üks riik on võtnud endale niisuguse kohustuse, on selge, et arvestada tuleb võimalike ohvritega.
Minule on see kogu aeg selge olnud. Isiklikus plaanis tuleks samuti silmas pidada, et võimalus kas sõjategevuses või mingi õnnetuse läbi hukka saada on olemas, näiteks Ivar Brok suri laadimistöödel saadud vigastuste tõttu.
Kas missiooniga peaks jätkama? Kogu see asi oleks olnud mõttetu, kui arvame, et aitab nüüd küll. Siis küll võiks öelda, et kuus poissi on asjata otsa saanud. Tuleb koos vaadata, milline on reaalsus.