President Ilves: Me ei pea Afganistanis võõrast sõda

President Toomas Hendrik Ilves.. Foto: Margus Ansu.

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Afganistanis langenud veebel Eerik Salmuse ja seersant Raivis Kangi leinatalitusel Tallinna Kaarli kirikus.

Kallid veebel Eerik Salmuse ja seersant Raivis Kangi lähedased, lugupeetavad kaitseväelased.

Eesti leinab taas oma sõdureid, kes langesid Eesti eest. Ka otsekui neile kahele noorele mehele mõeldes, on luuletaja Betti Alver kord kirjutanud:

„Elu nimel
seisad sa elava eest.
Elu nimel
oled saatuse vastu
kui vaja."

Eerik Salmus ja Raivis Kang - julged sõdurid - seisidki elu nimel elava eest ja olid saatuse vastu.

Me ei pea Afganistanis võõrast sõda. ÜRO ja NATO, seega ka Eesti, võitlevad seal selle nimel, et üks nurjunud riik saaks uuesti jalule tõusta, et viha ei leviks ega purustaks, et maailm oleks turvalisem ja rahulikum.

Me võitleme seal tuleviku nimel.

Kuid see on sõda, mis võib tekitada sõdurites - ka Eesti sõdurites - lootusetuse tunnet. Vastast pole sageli näha, ometi oleks ta nagu kõikjal. Rindejoont pole näha,
ometi on seegi kõikjal. Ja eelmisel päeval puhastatud teedele tekivad hommikuks uuesti lõhkekehad.

Seda sõda ei saa kiirelt võita. Võitmiseks on vaja häid sõdureid ja head plaani.

Võitmiseks on vaja väga paljude riikide pühendumist, kaotuste kiuste. Ja muidugi on vaja kodust toetust.

Eesti sõdurid on Afganistani kõige raskemates, ohtlikemas ja olulisemates kohtades. See tähendab, et meie sõjamehed on tublid ja julged. Et liitlased usaldavad meie kaitseväelasi. Et nad teevad tõsist tööd ja ei tagane.

Me ei saagi taganeda. Sest see tähendaks kurjuse edasitungi. Rahvusvahelise terrorismi rünnakuid. Narkootikumide veelgi suuremat levikut, ka Eestisse.

Peale hea väljaõppe, kindla varustuse ja lähedaste mõistmise vajavad meie sõdurid Eesti igakülgset toetust.

Nad on teinud oma julge valiku vabatahtlikult, kuid pidagem alati meeles, et nende valik on oma riigi teenimine - ülim privileeg ja kohustus - ning selleks enda
silmitsi seadmine ränkade ohtudega.

Nii kutsun ma kõiki kaasmaalasi oma mõtetes ja sõnades olema toeks meie sõduritele, kes kodust kaugel võitlevad ometi Eesti eest. Meie eest. Ja meie olemegi nende
tagala, selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Usun mõistvat, kui raske on Eerik Salmuse ja Raivis Kangi lähedastel nendeta elada. Täna ehk tundub, et võimatugi.

Ometi me peame seda suutma ja olema tugevad. Nende
vaprate sõdurite ja tublide meeste mälestuse nimel.

Ma langetan pea.