Juhtkiri: Ajaloo mäletamine

Pildil on üks Eesti ajaloo õpikutest.. Foto: Egert Kamenik.

Eile 70 aastat tagasi algas Teine maailmasõda. Ligi 20 Euroopa riigi juhti kogunes selle mälestamiseks Poolasse.

Paljud tänastest eurooplastest ei tea sõjast midagi.

Neid, kellel on isiklikud kogemused, on vähe järele jäänud. Keskmisel põlvkonnal on oma vanemate meenutused, nooremal põlvkonnal pole sedagi.

Sõda lööb enamikul segamini kõik väärtused - nii vaimsed kui materiaalsed, toob välja kõik inimese halvemad küljed - need, mis muidu oleks varjatud ja võib-olla poleks kunagi välja löönud, aga näiteks õigus legaalselt tappa ja piinata muudab palju.

Tänapäevane sõda võib üha rohkem sarnaneda arvutimänguga, kuid tulemus on sama - häving. Milline on väljapääs sõdadest pääsemiseks?

See sõltub kõigist - demokraatia sildi all ei saa võimule lasta Hitlereid, Stalineid ja neid teisi suuri ja väikesi füürereid. Sellised tegelased tuleb juba eos ära tunda, sest vastasel juhul on sõjaoht, sest kellelgi on alati vähe, olgu siis maad, vett, maavara, või rikutakse kellegi inimõigusi.

Mida aeg edasi, seda kaugemaks jääb viimane meie mail toimunud sõda, aga ohu märgina peame me seda ikka meeles pidama. Kolmandat maailmasõda me arvatavasti enam üle ei elaks.

Aja jooksul muutuvad kindlasti sõja ja selle puhkemise tõlgendused ning siis, kui sõja algusest on seitsmekümne aasta asemel möödunud sada seitsekümmend aastat, ollakse ilmselt kogu maailmas üpris ühesel arvamusel. Praegu on sõjast möödas siiski veel suhteliselt lühike aeg.

Ja nii ongi Venemaal oma ajalugu, Poolal oma, Saksamaal oma, Soomel oma ja Eestil oma Teise maailmasõja ajalugu.

Erinevalt näiteks XVII sajandil toimunud kolmekümneaastasest sõjast või paarsada aastat hiljem peetud Napoleoni sõdadest, mille ajalugu kõikides riikides pisinüansse arvestamata on suhteliselt sarnane.