Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2009/09/03/230118t1he15e.jpg)
Nii vesipiip kui mokatubakas ehk snus on noortele tuttavad. Kuigi nende kahjulikest külgedest ollakse teadlikud, peetakse näiteks vesipiibu tõmbamist koosviibimiste mõnusaks osaks.
Vastaja 1 (tüdruk, 17):
Esimest korda tegin vesipiipu, kui olin 16. Vesipiipu tarvitan ma suuremas seltskonnas olles. See on hea vahend inimestega rohkem tuttavaks saada ja seda on rahustav teha. Kuigi me kõik seda tarvitades teame, et see ei ole meile hea, lohutame ennast faktiga, et see ei ole sama hull kui päris suits.
Vastaja 2 (poiss, 18):
Kunagi tõmbasin vesipiipu, isegi endal oli. Teadsin kahjulikest mõjudest ja ohtudest, aga seltskonnas oli seda hea teha ning lõhn ja kerge peapööritus tegid asja ka mõnusaks. Seega sai tehtud päris mitu korda.
Kuid üks hetk tekkis vastikustunne, ajas iiveldama ja enam ei olnud soovi, nüüd proovin harrastada tervislikemaid eluviise.
Vastaja 3 (tüdruk, 20):
Esimest korda sai tehtud sõbra pool kodus, kui olin 12-13aastane. Tundus väga lahe ja hea maitsega ja oli sel ajal väga popp. Praegu saab kah seda aeg-ajalt koos sõpradega tõmmata, lihtsalt et oleks väikse kokkusaamise ajal midagi teha.
Vesipiip on noorte seas väga populaarne. Piibu kodumaaks peetakse ekslikult Türgit, tegelikult on see pärit Indiast, kus arvatavalt enam kui 500 aastat tagasi meisterdati esimene piip kookospähkli koorest.
Vesipiibu tõmbamine seltskonnas on tänapäeval üsna tavaline. Et selle suits on jahe ja meeldivalt maheda maitsega, tõmmatakse seda täie rinnaga, see ei aja köhima nagu sigarett.
Vesipiibu suitsetamise kohta levivad vastakad seisukohad. Paljud vanemad oma lastel seda teha ei luba, kuid on ka selliseid emasid-isasid, kes on selle ise koju muretsenud.
