Presidendi poja Luukas Kristjan Ilvese tegutsemine peaks olema eeskujuks kõikidele Eesti noormeestele. Selmet mõni laulu- või tantsutäht eputab meedias külgepoogitud haigusega, et sõjaväest vabaneda, võiks võtta eeskuju nendest noortest, kes uhkusega oma kodanikukohust täitma lähevad.
Rõõmu teeb, et kaitseväkke minek pole enamikule Eesti poistest sugugi vastumeelt, nad õpivad seal palju uut nii enese kui maailma kohta ning kasvavad mehisteks meesteks, kes suudavad vajadusel oma kodumaad kaitsta.
Poistele on väga tähtis olla tugev ja vapper. Teenistusaeg Eesti kaitseväes pole ju ka nii pikk, et jõuaks tüütama hakata.
Pealegi on see paik, kus tuleb hommikust õhtuni puutuda kokku erineva iseloomuga poistega nii maalt kui linnast, nii kõrg- kui põhiharidusega, nii eesti kui vene rahvusest - ilma ajateenistuseta jääks selline vajalik kogemus ära.
Eeskujuks võib olla sõjaväe asjus presidendi poeg või kes tahes - oma isa või vanem vend või naabripoiss näiteks. Et riigi esimese pere võsuke saab seoses sõjaväeteenistusega meedias rohkem tähelepanu, on loomulik.
Nii käituti näiteks ka Inglismaal, kui printsid ajateenistusse läksid.
Küll aga hämmastab Virumaa Teatajat presidendi kantselei poolne käitumine selle ümber, kuidas riigipea pojaga intervjuud teha. Siin püüti etendada peitusemängu, et meedia eest eemale hoida, anti suuniseid selle kohta, millal ja kus see intervjuu tohib ilmuda jne.
Tegelikult peaks reamees Ilvese just esile tooma patriootlikkuse supernäitena, mis reklaamib nii Eesti riiki, meie kaitseväge kui ka presidenti.