Sotsiaalpedagoog kui meditsiiniõde sõjas

Rita Kaljus. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Tänavu kevadel Põlula koolis õpetaja ja õpilase vahelise intsidendi avalikustanud ja seejärel koolist lahkunud sotsiaalpedagoog Rita Kaljus soovitab sotsiaalpedagoogidel olla julge probleemide avalikustamisel.

Hiljuti kirjutati Rakveres alla üleriigilise koolirahu lepingule. Kas seda lepingut on teie hinnangul vaja?

Koolirahu iseenesest kui mingi konkreetne üritus, et koolirahu raames hakkavad toimuma teatud tegevused, näiteks teavitus- ja preventsioonitöö, siis - miks mitte.
See on suurepärane mõte ja teostus. Aga see peab olema reaalne tegevus, mitte ainult sõnades väljendatu. Et kirjutame lepingud alla ja kõik on korras. Ei ole kõik korras.

Kas Põlula koolis oli eelmisel õppeaastal seoses koolirahuga mingeid üritusi?

Korraldati vägivallavaba päev.

Ise algatasin õppeaasta alguses programmi "Turvaline kool". Kokkuleppel kooli direktoriga sai külla kutsutud Leena Arras, kes on vabariiklikult tunnustatud sotsiaalpedagoog. Korraldatud õppepäeval rääkis ta õpetajatele sotsiaalpedagoogi tööst.

Koolis tööd alustades nägin, et mentaalset ja füüsilist vägivalda oli seal piisavalt palju. Seepärast sai kutsutud külla mängufilmi "Klass" režissöör Ilmar Raag. Pärast filmi korraldatud arutelul oleks lastelt oodanud aktiivsemat osavõttu.

Nimetan Tootsideks lapsi, kes võivad mõnede pedagoogide silmis olla halvad või hüperaktiivsed. Need õpilased sai viidud Murru vanglasse. Sellest kujunes neile meeldejääv elamus ja sinna tuli kaasa ka kooli direktor. Pärast seda oli juttu ja teemaarendust väga palju.

Moodustasin oma fondi õppeaasta alguses ja ütlesin avaaktusel maha mõtte, et olen nõus eraldama 10 000 krooni, et premeerida kõige lapsesõbralikumat pedagoogi, kes küsitluse teel laste endi välja valitud.

Fondist oleks saanud preemia ka kõige paremini muutunud õpilane.

Nii käitumisest kui ka õpiedust tulenevalt. Seni premeeriti ainult häid õpilasi, teised olid allasurutud staatuses - teie ei kõlba millekski, te ei saa kuhugi. Kõiki õpilasi tuleb osata motiveerida muutuste suu­nas.

Preemia oli mõeldud ka koo­li lapsesõbraliku­male abipersonalile. Kogu kooli personalil tuleb töötada laste heaks. Lapsed oleksid ise saanud valida nn stipendiumi ehk preemia saajad.

Selline mõte aga tekitas vastakaid arvamusi ja õppeaasta lõpus, pärast selle intsidendi avalikustamist, tõmmati kõikidele minu tegevustele kriips peale.