Kolm aastakümmet Lepna raamatukogule pühendanud Anne Pilipenko tunnistab, et on õnnelik: ta on armastanud oma tööd ja luulet, tütart ja lilli. Isegi haigusega olla tal vedanud ...
Anne Pilipenko raamatuhõngune õnn
21. september 2009, 17:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Tegelikult tahtsin ma saada eesti keele õpetajaks, aga ei saanud Tartu ülikooli sisse. Siis läksin Pedasse raamatukogundust õppima. Ma ei kahetse. See on väga hea töökoht," tunnistab Anne Pilipenko, kelle ainus töökoht on olnud kodumail Lepna raamatukogus aastast 1978.
Reedel pani ta armastatud ameti maha. Tervis enam ei luba. Mantlipärija on ta saanud ise valida ja raamatukogudaami lahkumiskurvad silmad lähevad sellest mõttest särama. "Raamatukogusse saan ju ikka tulla ja hakkan siin lugemas käima," arvab ta.
Raamatuteta ei kujuta Anne Pilipenko oma elu ette. "Mulle on kogu elu meeldinud lugeda. Ja raamatukogus on selline hõng, raamatute hõng. See on väga hea hõng," kinnitab naine ja lisab, et raamatukogu lugejad on kõik väga head inimesed.
Staažika raamatukoguhoidja sõnul on raamatukogu külakohas ainuke paik, kus rahvas saab ilma rahata midagi toredat ja head - lugeda raamatuid.
"Mul on nii hea raamatukogu. Olen saanud selle ise komplekteerida, vald on seda võimaldanud. See on ainuke raamatukogu Rakvere vallas," räägib naine ja laseb hoolitseva pilgu üle riiulite käia.
Pilipenko eriline armastus on luuleraamatud. Neid on kaks riiulitäit ning ka lugejaskond pidavat luulest lugu. Tema enda lemmikud on Doris Kareva ja Betti Alver, samuti Artur Alliksaar. Ja Contra.
"Üks noor inimene tuli ükspäev raamatukogusse ja tahtis saada nüüdisaegset luulet. Läksin riiuli juurde ja võtsin. Seal on kõik olemas," on ta luulevalikuga rahul.
"Meie rahvas loeb igasuguseid raamatuid - armastusromaane, väikest kriminaalraamatusarja," iseloomustab ta lugejaid. Anne Pilipenko ise loeb proosat "palju ja seinast seina". Aga praegu ei loe.
"Lugemise himu tuleb tagasi," on ta kindel. Seda olevat juhtunud teistegi raamatukogutöösse kiindunud inimestega, kui ametist lahkuvad.
