Käesolevas kirjatükis puudub range ülevaade sellest rumalast ja traagilisest kohtumislahingust, mis leidis aset Porkuni väljadel 65 aastat tagasi, pigem on tegu emotsionaalsete mälestuskildudega.
Porkuni lahing, mida vaatasid lapse silmad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sündisin kevadel 1940 ja kasvasin üles Porkunis, kus mu vanemad töötasid kogu oma elu kohalikus kurttummade koolis õpetajana. Mäletan, et kui ma hakkasin juba kaela kandma ja sellest suurest maailmast ka midagi taipama, ümbritsesid meid, porkunlasi, saksa sõdurid.
Tookord ei tulnud ma selle pealegi, et huvituda, miks need sakslased meil üldse on. Mitte miski ei andnud märku, et käib verine sõda. Porkuni lossist oli saanud saksa sõdurite laatsaret ning aeg näis siinmail voolavat suhteliselt rahulikult.
Meie, kohalikud lapsed, võisime palju ringi kolada ning näha sakslaste elu ja olme köögipoolt ja nende sõjatehnikat.
Nondel aastatel peeti isegi pidusid. Mäletan üht rahvapidu suvises looduses, kus osalesid nii kohalikud kui ka sakslased. Pidu lõppes Eesti hümniga ning sellest ajast saadik ongi see viis mulle pähe jäänud.
Päris rahulik meie elu siiski ei olnud.
Ringi liikus palju sõjaväeautosid ja -tehnikat. Paljudel autodel oli juhikabiini paremal küljel püstjas silinder, täidetuna puuhalgudega. Neid autosid nimetati puugaasiautodeks. Eks kütuseprobleem andis sakslastele iga mööduva sõjaaastaga üha valusamini tunda.
Tundus, et sakslasi varustati toiduainetega hästi ning meid, lapsi, kostitasid nad ühtelugu maiustustega - enamasti tropsikommide, küpsiste ja šokolaadiga. Ka võeti meid meelsasti endale sülle.
Pärast sõda nägime nõukogude mängufilmides hoopis teistsuguseid saksa sõdureid, kes saabudes hakkasid kohalikke elanikke kohe tapma. Minu ema, kes on sündinud 1919. a, meenutas, et kui okupatsiooniaastatel juhtus talle metsavahel vastu tulema saksa sõdur, ei olnud tal küll põhjust hirmu tunda.
Saksa sõdurite headust ei saa muidugi absolutiseerida. Tunnistasid nad ka ise, et erinevalt Venemaast kehtivad Eestimaal nende jaoks eriseadused ja suuremad piirangud, kuid, nagu hiljem on selgunud, kasutati nende poolt siingi, eriti Eestist lahkudes, vägivalda. Eks palju sõltus vist konkreetsest väeosast ja selle ülemustest.
Ja siis see algas ... Meie maja eest möödusid kümned ja sajad hobuveokid, millel koormaks inimesed ja nende vara - nii palju, kui seda üldse kaasa võtta andis. Oli saabunud 1944. aasta september.
