Helbe Jaanimägi: Võõrast last perre ei taheta

Helbe Jaanimägi. Foto: Meelis Meilbaum

Samal teemal 16. septembri Virumaa Teatajas Külli Nõmm "Rasked valikud lastekodulaste hoolekande küsimustes".

Lastekaitse eesmärk on see, et iga laps kasvaks oma pe­res. Sotsiaaltöö areneb Ees­­tis põhimõttel, et esmalt toetatakse abi vajavat peret ning las­te äravõtmine on äärmuslik abinõu. Kui olukord aga selleni jõuab, on valida lastekodu, lapsendamise, hoolduspere või eest­kostepere vahel.

Eestis on ligi 1500 last, kes on asendus- ehk lastekodus, see arv on püsinud aastaid stabiilne. Hooldus- ja eestkosteperede arv on aga vähenenud.
Lapsendamisjuhtumeid on väga vähe. Pered tahaksid terviseprobleemideta imikuid. Enamik lastekodude lastest on erivajadustega või lapsendada soovijate jaoks liiga vanad. Osa lapsi ei ole lapsendamiseks vabad, sest kohus ei ole nende vanematelt vanema õigusi ära võtnud.

Asi on ühiskonnas

Hooldusperesid on Lääne-Virumaal praegu kuus, igas peres on üks laps.

Oleme hooldusperesid otsinud alates 1996. aastast, teavitanud võimalustest osaleda riigi kulul koolitustel. Esimeses koolitusrühmas oli 10-12 inimest, kellest lõpuks pooled olid valmis hakkama hoolduspereks, kuid mitte kõik neist spetsialistide hinnangul ei sobinud. Kes sobisid, tahtsid valdavalt väikelast. Neist peredest võtsid lapse hooldusele vaid paar peret, tänaseks ei ole neist ükski hoolduspereks jäänud.

Küsimus on eelkõige ühiskonna stabiilsuses - paraku ei olda valmis võõrale lapsele pakkuma kodu heast sü­da­mest. Inimene abistab teisi reeglina siis, kui ta enda vajadused on rahuldatud, kuid selliseid peresid napib.

Kui motiiviks on raha

Väidetakse, et hoolduspere saab ühe lapse kohta liiga vähe raha ning lastekodu liiga palju. Hoolduspere saab riigilt lap­se kohta 3000 krooni pluss lastetoe­tused. On juhtumeid, kus hool­duspereks hakkamise motiiv ongi raha, samas tuleb kohalikul omavalitsusel, kes lapsi perre suunab, teha kindlaks, et lapsi ei võe­ta raha pärast.

Kui kaalutakse, kas suurendada hoolduspere toetust, siis on see väga ohtlik samm, pigem peaks suurendama sotsiaalseid garantiisid ja abi perele, nagu on haigekassakindlustus, koolitused, nõustamine.

Lapsed, kes hooldusperesse tulevad, on vintsutada saanud juba väikesest peale, neil on kujunenud oma iseloom, sageli veendumus, et "teen, mida tahan", "mi­nul on õigus", lastel võivad esineda ka psüühika- ja käitumishäired. Pered peaksid saama veel rohkem koolitusi ja abi, kuid selleks ressursse napib.

Arvan, et praegu on lastekodu lapse jaoks stabiilsem ja turvalisem keskkond kui hoolduspere.

Lastekodudes on aastatega toimunud suured muudatused, järgmisel kuul kolivad Inju ja Rakvere lapsed uutesse majadesse, kus elu käib siiski pere põhi­mõttel ja lastega töötab professionaalne personal.

Pisut edukamalt on meil läinud tugiisikutega, kes toetavad probleemseid peresid. Sageli aga keelduvad teenust vajavad pered koostööst tugiisikuga, väites, et nad ei vaja abi.

Eelmisel aastal võeti Lääne-Virumaal arvele 136 last peredest, kus esimest korda oli vajalik sotsiaaltöötaja sekkumine. On seda vähe või palju?

Et laps saaks perre jääda, tuleb sotsiaaltöötajal pakkuda perele toetavaid teenuseid: tugiisiku abi, nõustamist, koolitusi. Ja väga palju sõltub sotsiaaltöötaja veenmisoskusest, et pere ikka nõustamisele ja koolitusele läheks.

Rõõmu teeks, kui leiduks peresid, kes tahavad lapsi oma vanemliku hoolitsusega aidata. Sellest tuleks anda märku kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale.