/nginx/o/2009/09/22/238795t1h1acd.jpg)
Hoolduspere on lapse kasvamiseks parem koht kui lastekodu. Paraku puudub kogu riiki hõlmav info hooldusperedest, kes on parasjagu valmis enda perekonda last võtma. Oleks väga lihtne, kui saaksime sotsiaalministeeriumi leheküljelt parooli sisestades kogu hooldusperede nimekirja.
Lääne-Virumaal on ka probleemiks, et teenust pakkuvaid hooldusperesid lihtsalt napib.
Minu arvates ei ole Eesti ühiskond siiski veel valmis selleks, et hooldusperesid rohkem tekiks. Millegipärast tundub, et kohati on inimeste jaoks üsna mõistetamatu, miks peaks üks pere äkki hakkama võõraid lapsi kasvatama, eriti kui oma lapsed olemas.
Samuti võivad inimesed väiksemates kohtades peljata probleeme lapse bioloogiliste vanematega. Raske on rahulikult kasvatada last, kui tema probleemsed vanemad elavad samas asulas.
Ei saa öelda, et hooldusperesid pole, kuid enamik neist on võtnud hooldada mõne tuttava või sugulase lapse, läbinud koolituse ning on paberite järgi hoolduspere, kuid ei ole valmis kedagi juurde võtma. Enamik neist vormistatakse ühel hetkel lapse eestkostjaks.
Samuti võib olla põhjuseks, miks hoolduspereks hakata plaaninud pärast koolituse läbimist sellest mõttest loobuvad, et saadud info on toonud nad maa peale ja nad tunnevad, et pole siiski valmis. Loobuda võidakse ka pärast esimest katset hooldusperena tegutseda.
Väikese lapsega on hea hakkama saada, aga väike kasvab suureks. Need lapsed, kes peresse võivad sattuda, on tihti suuremad, juba elus üht-teist näinud lapsed oma probleemidega. See nõuab kannatlikkust ja vahel ka paksu nahka.
Samuti tuleb hooldusperel olla emotsionaalselt valmis lapsest loobuma, kui keegi soovib nende hoolealust lapsendada. Kui laps on väga väiksena tulnud, võib-olla teda isegi emmeks kutsunud, siis on väga raske loobuda.
Jutt, nagu kardaks sotsiaaltöötaja last hooldusperesse anda, sest lisandub palju järelevalvekohustusi, on alusetu.
Palju mahukam on probleemse bioloogilise pere järelevalve enne seda, kui sealt laps eemaldatakse - tihti pidev, aastaid kestev töö perega. Ei eemaldata lapsi ju igati ontlikest peredest. Lapse eemaldamine tema enda perekonnast on siiski viimane võimalus, kui pole võimalik enam midagi muud teha.
USA süsteemi, mille puhul tõstetakse lapsi tihti ühest hooldusperest teise, ma ei poolda - last ei saa liigutada nagu vana tooli ühest kohast teise, kui midagi logisema hakkab. Eriti arvestades, et need lapsed on enamasti näinud ja kogenud asju, mida üks laps nägema ega kogema ei peaks.
Ka Eestis on hoolduspere oma ideelt ajutine variant. Sealt laps kas lapsendatakse, leitakse talle eestkostja (kelleks võib jääda ka hooldusvanem) või suunatakse ta kuhugi edasi. Tavaliselt sõlmitakse hoolduslepingud aasta kaupa ja neid võidakse siis igal aastal pikendada. Ei lapsele ega hooldusperele ei anna see üks aasta kindlustunnet.
Autor on olnud sotsiaaltöötaja Tamsalu vallas, praegu on lastekaitsetöötaja Rakvere linnas, on olnud ka hooldusema.