Urve Saar: Lastekodu pearaha peab suurem olema kui hooldusperel

Urve Saar. Foto: Meelis Meilbaum

Kui minu teha oleks, siis paneksin päevapealt lastekodud kinni ja paneks lapsed peredesse elama. Aga reaalsus on see, et pole peresid, ku­hu neid paigutada.

Statistikat on tehtud selle kohta, kuidas saavad iseseisvas elus hakkama lastekodust ning hoolduskodust tulnud lapsed, ning numbrid näitavad, et sagedamini jäävad kimpu just lastekodulapsed.

Kas statistika arvestab seda, kui kaua on laps olnud lastekodus? Kui ta tuleb meile 15aastasena, olles näinud eelnevalt igasugust elu, ja läheb meilt 18aastasena, siis ta tõesti väga hästi toime ei tule.

Statistika võiks arvestada sellega, kui kaua laps on meil olnud, on see üks aasta või kümme aastat ja kas sellel on vahet. Minu meelest on.

Ka lastekodus on võimalik ühe pere kasvatajatel nõnda töötada, et lastele on ühtsed reeglid ja nõudmised. Nagu kodus, kus ema-isa (tihti ka vanem vend-õde) peavad leidma ühised otsused.

Peagi kolime Vinni väikestesse majadesse ehk atmosfäär muutub veelgi kodusemaks.

Mis puutub väitesse, et lastekodulapsed on eluvõõrad ning arvavad, et riideid saab laost, siis meie lastel on kindel summa, mille eest nad peavad endale riided selga saama, ning nad käivad koos kasvatajatega poes.

Lastekodu ei otsi lapsi riigilt saadava pearaha lootuses - lapsi suunab siia ikkagi lastekaitsetöötaja. Lastekodu pearaha peab suurem olema kui hooldusperel, sest personalile on vaja palka maksta, hoolimata sellest, kas peres on neli või kümme last.

Viie aasta jooksul on meie lastekodust lapsendatud kaks last, hooldusperesse ei ole läinud ühtegi ning kaks last on suunatud hooldusperest tagasi, sest pered ei tulnud toime.

Lapsendamise vastu huvi on, aga huvi on vaid väikeste laste vastu. Otsitakse ka oma lapsele mängukaaslast, samuti helistatakse ja küsitakse, kas saab midagi lastekodulapse heaks teha, teda külla kutsuda vms.