Suured asjad algavad pisikestest asjadest, pikemad jooksud esimestest arglikest sammudest. Sama kindel tundub olevat, et maailm teiseneb iga päev. Muutub riik ja koos sellega pean arenema ka ma ise. Mitte vastupidi.
Maire Liivamets: Püüan riiki rohkem mõista
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks mõtlemasundivamaid asju, mis koguni pidurdab me riiki, on tõik, et me kõik pole suutnud riigiga koos edasi minna. Ent tuleb rühkida, ja kui see tähendab tõesti igavest kivi mäkke lükkamist, siis peab seda tegema.
Ükski riik ei saa kunagi valmis, nagu pole valmisehitatud maailma võimalik kellelgi näha. Ometi unistame sellest.
Riigil peab olema ühine kindel eesmärk, igal põlvkonnal, igal indiviidil on paraku see erinev. See, mida mina tahan või eeldan, ei pruugi ühtida nooremate, mu eakaaslaste ega minust veel vanemate põlvkondade arvamusega. See, mis riigile võib näida tühine ja tilluke, on tegelikult riigi kodaniku jaoks eneseületamine, tema suur panus.
Ehk koguni ühe inimese elumõte. See, mis tundub inimesele ülekohtune, on riigi jaoks mõnikord paratamatu tegu. Nii riigil kui minul on kohustused üksteise ees, nõnda kui ka vastastikused nõudmised.
Panus riigi heaks
Minu mõistmist pidi inimene, kes ehitab oma kodu üles, kirjanik, kes kirjutab raamatu, sportlane, kelle päevi täidavad treeningud, põllumees, kes õigel ajal koristab viljasaagi, minister, kes tegeleb näiteks päevast päeva meie elude kaitsmise juhtimisega, annab juba oma igapäevase tegevusega panuse riigi heaks
edasiminekuks. Külm loob ju veepiiskadest jääpurika, inimene oma tööd tehes riiki.
Ma olen selle riigi kodanik, kes oli Euroopa kaardilt kadunud aastakümneid, ja ma püüan oma igapäevase töö kaudu seda aega tasa teha. Kõik, mis siin juhtub, puudutab nüüd mind, ja ma tahan loota, et see teadmine on riigilegi oluline.
Ma mõtlen, räägin, loen ja kirjutan väikeses keeles. Keeles, mida eriti ei tunta, aga ma teen seda usus, et see muutub iga päevaga natuke suuremaks.
Kalev Kesküla ütleb oma luulekogus "Platoni riigis", küllap irooniliselt, et "Väike maa nõuab kalevipoeglikku kujutlusvõimet". Äkki peaksime veelgi julgemalt mõtlema? Me süvendame mentaliteeti, et oleme jõuetud, teistest sõltuvad. Pangem oma vaim tööle, otsigem üles oma jõuvarud!
Vahel paistab, et meile on kujunenud probleemiks isegi ülilihtsad asjad. Kipume unustama, et kui viskad bussipileti prügikastist mööda, siis tuleb kummarduda ja see üles korjata ning uuesti proovida.
Et keegi ei vabane murest, kui taob rahulolematusest riigi vastu puruks bussiootepaviljoni, vastupidi, uue eest tuleb meil endil maksta.
Ise püüan kõigest väest mitte viriseda - miks kõik on nii ja naa, miks riik, see tähendab kõik teised inimesed, on pahad, ainult mina tubli, tark ja hea. Üritan kasvatada end teadmiste abil, sest nende puudust võib täheldada ülearu sageli ka kutsutute ja seatute hulgas.
Hoidun allumast näiliselt autoriteetsetele inimestele, nende sageli päris ohtlikele ning kavalatele liigutustele. Mulle meeldiks, kui iga inimene elaks nii, et oleks autoriteet. Püüan riiki rohkem mõista kui hukka mõista. Püüan mitte jalge alla trampida seda, mida eelnevad põlvkonnad on head ja ilusat loonud.
Ja kui ma ühel päeval saaksin ise nii teadlikuks, et oskaksin inimesi nende tõekspidamistest tõusnud tülides lepitada, siis olen kohe valmis oma osa andma, ükskõik kui lootusetu see ei näi.
Olen hakanud mõistma, et mida väiksem on maailm, st riik, milles liigud, seda raskem on seda liita üheks, sest igaühe enesearmastus ja võidusoov paistab varjamatu selgusega välja.
Olen ikkagi rahul
Niisiis, ma ei kuulu nende hulka, kes süüdistaksid riiki või suudaksid muuta ilma ja inimesi, päästa ära kurjast maailma ja Eestit. Loetelu näib ehk naiivne, nii iseenesestmõistetav, kuid igapäevaselt raske täita! Pole midagi lihtsamat, kui kõik hädad ja mured riigi või mõne mehe või naise kaela ajada. Riik aga, kuidas küll seda teadmist teadvustada, see oleme kõik koos?
Tööd, mida teha, on armutult palju, ja kuna meid on väga vähe, peab üks inimene palju tegema, olgugi need teod siis nii väikesed kui tahes. Just nimelt - peab!
Maailm vangub probleemide ja vaevade käes, need ei kao kuhugi ka Eestis. Ent mul pole kordagi kerkinud mõtet, et minu riigis peaks midagi oluliselt muutma. Olen rahul põhiseaduse, parlamentaarse valitsussüsteemiga, demokraatiaga, isegi sõnavabadusega, mida kasutatakse halastamatult üksteise vastu. Mida me küll teeksime, kuidas oma pahameelt kuulutaksime, kui seda poleks?
Loomulikult on minu jaoks nii mõndagi häirivat: hoolimatus ja tigedus üksteisega suhtlemisel, riigi, st ka minu tagant varastamine, kuritegevus, ühe või teise rahva esindajate põlgus Eesti riigi vastu.
Inimesi muuta aga pole minu võimuses - küllap on see võimalik ühiskonnal tervikuna, kuhu mina ühena kuulun. Viimane kui üks meist on valmis kinnitama, et ühistunnet tuleb süvendada. Aga kuidas küll?
Kui me seda ei suuda, siis pole tähtsust konverentsidel, ümarlaudadel ega valimiskoosolekutel. Ei arukate lausutud lausetel ega tarkade seatud mõtetel. Üksteise mõnitamisel ega võltsnaeratusel.
Elu, tema läheb muidugi edasi, egas me riikki otseselt kao, kuid mis saab meist endist?