Seda, et lähedase kalmule minnes avastad, et keegi on minema tassinud pingi või sisse vehkinud vaasi pandud kimbu või viitsinud kogunisti lillesibulad välja kaevata, tuleb õnneks harva ette. Aga kahjuks siiski.
Juhtkiri: Salatud au ja häbi
24. september 2009, 09:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis tehakse surnuaialt varastatud kraamiga? Kas viiakse metall kokkuostu ja pakutakse lõikelilli mõne krooni eest näiteks pärjategijale ning istutatakse taimemugulad oma aeda? Vastust teavad need, kel käsi lahkunute mälestuseks toodu järele sirutunud.
Surnuaiavargused tunduvad ehk veidi kummastavad, sest mõnes mõttes varastatakse ju surnutelt. Aga sama kummastav on näiteks üksi lapsi kasvatava ema petmine, jättes talle maksmata väljateenitud töötasu. Ka see on ju vargus.
Varastada saab ka immateriaalseid väärtusi. Näiteks töökaaslaselt kuuldud idee kantakse ülemusele ette kui oma mõte.
Tegelikult ei ole vahet, kas näpatakse surnuaedadest lilli, taskust rahakotte või lüüakse kinnisvara ja firmasid üle.
Vahe on ainult mastaapides: julgemad võtavad ette rahakotid ning jultunumad firmad. Ja nii nagu spordis jäävad mõned eluaeg neljandasse liigasse ja andekamad jõuavad kõrgliigasse, on see ka näppamises.
Kuid olenemata varguse suurusjärgust, tuleb teo sooritamiseks kõigepealt salata oma väärikus - isegi kui püütakse jätta endast õige mehe muljet.
Hando Runnel kirjeldab ühes oma luuletuses käiku isa hauale, et kadunuga oma muremõtteid jagada:
Jah siis nägin haual käidud
Vesi vaasist valatud
Lilled murtud võetud viidud
Au ja häbi salatud.
Komme, et kalmistult midagi kaasa ei võeta, kipub ununema, kuid tõsiasi, et kõik, mis teed, teed endale, kehtib endiselt.