Hiljuti jalutasin ühel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas ja sadama kandis. Mind hakkas häirima seal üks suundumus, mida olen ka varem kohanud, kuid mille üle pole enne pikemalt mõtisklenud.
Repliik: Omadele võõras
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt vanalinnas ja sadamas olevad müüjad alustavad juttu valdavalt kas soome või inglise keeles. Sadamas ringi tuuritades võiks veel nagu mõistusega aru saada, kui seal soome keeles kõnetatakse, kuigi enda arvates pole mul seda tüüpilist põhjanaabri välimust ega olekut.
Vägisi tekib tunne, et nädalavahetusel pole pealinnas eestlasel enam vanalinna asja, põhjuseks meie rahva valmidus kohe võõrkeelele üle minna emakeelt unarusse jättes.
Taolist pilti pole ma küll kuskil mujal Euroopas täheldanud, pigem on juhtunud, et kohalik mulle imestunult otsa vaatab, kui ma pole tema jutust hästi aru saanud või olen öelnud, et tema emakeele oskus on mul napimast napim.