Meie esiisad ja -emad on läbi aegade rasket tööd teinud ning oma toidusse lugupidavalt suhtunud. Kui keegi juhtus kogemata leivatüki maha pillama, tuli see üles tõsta ja austuse märgina sellele suud anda.
Kiri: Pidu katku ajal ja soov imetletud saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne aja eest käis meediast läbi järjekordne labasus, kus üks bravuuritsejast rikkuriproua kiitles oma regulaarsete piimavannidega.
Selliste protseduuridega loodab proua oma vananemist edasi lükata.
Üheks vannitamiseks kuluvat 70 liitrit piima. Bravuuritseja kutsub teisigi daame piimavanne võtma. Praeguste piimahindade juures saavat ühe vannitäie 300 krooniga kätte!
Ma ei oska piimavanni tervistavate omaduste kohta just palju öelda, kuid meie esivanemad pööraksid seda nähes vist küll end hauas ümber. Ma ei hakka heietama arengumaade miljardist alatoitluse all kannatajast ning miljonitest, kes igal aastal nälga surevad, maailm on liialt suur.
Aga meil Eestiski on nüüd kriisiajal liigagi palju neid inimesi, kes toitu ostes hoolega oma sente loevad ja rehkendavad, kas piimapaki jaoks ikka jagub või mitte. Samas aga sulistab mõni rikkur piimavannis ja leotab selles oma tagumikku!
Me elame vabal maal. See tähendab, et iga rahatuus võib oma nodiga teha, mida tahab. Kes tahab ja suudab, see leotab end piimas, kas või šampanjas, kui seda eelistab. Ikka vastavalt oma fantaasiale ja sellele eetikahulgale, mis tema kahe kõrva vahele ära mahub. Aga et üleüldise viletsuse ajal oma rikutud maitse ja priiskamisega hoobelda ...
Meenub kunagi loetud romaan A. Sinkeli "Mõõgaga mõõdetud maa". Põhjasõjale eelnenud mitmeaastasest näljahädast. Tookord suri teatavasti nälga mitukümmend tuhat inimest, kuid eks jõukaid oli sellelgi ajal.
Romaani tegelasi, keegi külakurnajast mõisasoosik, suurtalunik Rõima Pärtel laskis näljaajalgi toidul hea maitsta: ahjukartulid, suitsulambaliha, köömnetega leib, tubli õllekapp ...
Samal ajal said tema sulased vaid lahjat leemelurri ja aganaleiba.
Aga too Pärtel ei läinud oma suitsusinkide ja -vorstidega küla vahele laiutama. Tema maiustas oma talu tagakambris, üksipäini, olles eelnevalt sulgenud ja riivistanud nii vaheukse kui aknaluugi. Vanamehel oli tervet mõistust, nälgijate ees laiutamise korral oleks ta tõenäoliselt hoopistükkis maha löödud ...
Aga mõningad meie bravuuritsejad pasundavad oma kulukatest kapriisidest ja toidu rüvetamisest otse meedias! Et kõik ikka seda kuuleksid-näeksid ning nende rikkust imetleksid.