Juhtkiri: Võimatu nagu maavärin

Tallinnas kogunevad Läänemere äärsete suurlinnade esindajad. Foto: Alo Lõhmus.

Parvlaeva Estonia hukust on möödas 15 aastat, kuid senini pole päriselt teada katastroofi põhjust. Sest kuigi õnnetus nõudis 852 inimese elu, pole laeva vrakki senini korralikult uuritud. Paljud avaldasid ka eile arvamust, et sukelduda oleks tulnud kohe.

Nüüd, 15 aastat hiljem, tundub imelik, et vaidlused on täpselt samas kohas, kus olid toona.

Samas tullakse aasta-aastalt laevahuku aastapäeval tagasi ellujäänute meenutuste juurde ja esitatakse taas küsimus "miks?". Teooriaid on mitu, mõni ulmelisem kui teine, mõni tundub reaalsem.

Kuid miskipärast võib arvata, et sedasama küsimust küsitakse veel aastaid, enne kui midagi selgub.

Kaotatud lähedasi ei anna ükski uurimine tagasi ning igaaastane n-ö vana supi soojendamine teeb kaotusvalu hullemaks.

Estonia hukk oli sama võimatu nagu maavärin. See oli üks mustemaid plekke Eesti lähiajaloos. Estonia oli valge laev, unistuste lind, mis kadus voogudesse. ‘

Alates sellest hetkest hakkas pärale jõudma, et Eesti tulevik polegi nii helge kui esialgu tundus. Hakkas pärale jõudma, et ega meid sinna vabasse maailma tegelikult nii väga ei oodatud.

Hakkas pärale jõudma, et kapitalism ei olegi ainult piimajõed ja pudrumäed, et uustulnukaid tuleb õpetada ehk lihtsalt paljaks koorida. Hakkas pärale jõudma, et lipsud ja head ülikonnad võivad varjata inetust.

Estonia hukk oli algus kainenemisele ning õpetus, et riiklikul tasemel vassimist esineb nii siin- kui sealpool Läänemerd. Kas tegelik tõde on juba selgunud või ei selgu kunagi, ei oma enam tähtsust selle arusaamise kõrval.

Vassimine tekitas usaldamatuse tollase võimuladviku vastu. Ja see on aastatega süvenenud.