Vojvodina uhkustab salliva ühiskonnaga

Autosuvila Serbias. Foto: Aarne Mäe

"See oli skisofreeniline olukord." Subotica linna kultuurireporter Davor kirjeldab sõjasündmusi aastate tagant, mil ta oli veel teismeline, kuid sõjahirm on jätnud oma jälje tänaseni.

Davor on horvaat, kes elab Serbia poole peal piirkonnas, kus enamiku elanikkonnast moodustavadki horvaadid. Piirini on umbes kolmkümmend kilomeetrit, kuid NATO lennukid pillasid horvaatidele Serbia agressiooni vastu appi rutates pomme ka sinna. "Üks kukkus siia lähedale järve, üks põllule," mäletab Davor.

Nüüd püüab valitsus näidata, et tegemist on maailma tolerantseima paigaga.

Esmapilgul tõesti, kuid ajaloost ja piiride joonistamisest tingitud pingeid pole suutnud kümmekond sõjast möödunud aastat kustutada. Ajakirjanik Davor ei söandaks küll Horvaatia jalgpallisärgiga oma kodulinna peale minna, ehkki ta kirjutab meelsasti omakeelsesse ajalehte lugusid.

Serbia autonoomset osa Vojvodinat on seal leviva sallivuse tõttu lausa tolerantsuse keskuseks nimetatud.
Lisaks serblastele ja horvaatidele elab Vojvodinas ungarlasi, slovakke, ukrainlasi, sloveene ja paljude teiste rahvuste esindajaid. Kuid nad üksnes ei ela seal, vaid neil on ka omakeelsed keskused, ajalehed, telekanalid, raadiojaamad.

Serbiast saab Horvaatiasse passi ettenäitamisel üsna hõlpsasti. Eesti passi nähes on tollitöötajatel küll tükk uurimist, kas see on ikka viisavaba riik, kuid pärast templi löömist on tee lahti. Turist naljalt Serbiasse ei satu, liiati veel Vojvodinasse, ehkki Serbia pealinnas Belgradis on kanda kinnitamas nii mõnigi Eesti ettevõtja. Mereäärsel Horvaatial on aga eestlaste puhkusepaigana juba kindel koht.

Sõjad endises Jugoslaavias on ammu läbi. "Ammu" on aga suhteline mõiste. Balkanil on olnud veriseid sõdu keskmiselt kord poole sajandi jooksul. Sestap on kümme aastat endises Jugoslaavias päris pikk aeg.