Juhtkiri: Toidusõjad külluse ajal

Piim. Foto: Caro / Scanpix

Enamik kaubanduskette otsustas alates oktoobrist piimasõja peatada ning tõstis odavpiima hinda paari krooni võrra.

 Avalikkusele kujundas hinnasõda piima tootmisest vale pildi, nagu võiks piima hind olla tõesti nii madal, nagu kaupluseketid seda müüsid. Juba praegu ületab piimaliitri tootmise omahind rohkem kui krooni võrra kokkuostuhinna. Sellist kahjumit talunikud kaua kanda ei jaksa ja lehmi ähvardab tapamajja viimine.

Sõda näitas ka, et muidu omaette hoidvad eesti põllumehed suudavad siiski ühiselt oma õiguste eest seista ja protestiks kunstlikult madalate piimahindade vastu kas või sõnnikukoormaga supermarketi ette tulla.

Palju on räägitud õiglasest kaubandusest, kuid seda eelkõige nende riikide kontekstis, kust Eestisse saabub banaane või kohvi. Selle kõrval võiks õiglusest rääkida ka Eesti tootjate puhul.

On hea märk, et piimatöösturid lubavad lõpuks ka piima kokkuostuhinda veidi tõsta. Ehk suudetakse sellega pidurdada piimakarja vähendamist.

Tarbija vajaks kindlasti rohkem infot kilepakis müüdava, tavalisest kallima Eesti Piima kohta, mille hinnast läheb kroon Hiiumaa põllumeestele, kes on praegu kõige raskemas majanduslikus olukorras.

Piim võiks olla veelgi vähem anonüümsem. Miks mitte panna pakile kirja, et piim on pärit Lääne-Virumaa või Järvamaa lehmadelt. Nii teaks joojad, millistele vissidele tänusõnad öelda ja et piima taga pole kombinaat, vaid siiski reaalsed piimaandjad kuskil Eesti maapiirkonnas.

Samasugune piikide murdmine nagu piimaturul võib üldsusele ootamatult üles kerkida ükskõik millises valdkonnas, kui põhjus ikka üks ja sama - võitlus turu pärast.

Olgu selleks näiteks transpordisõda, kui mõni bussifirma langetab hindu, et reisijaid üle meelitada - seda peetakse praegu Riia ja Vilniuse liinil. Omamoodi nähtus on ka presidendiproua kommisõda transrasvade vastu. Nii et põhjust lahingutegevuseks jagub laial rindel.