Juhtkiri: Värsket leiba, mõtelge!

Leib.. Foto: Peeter Kümmel / Sakala.

Mõnel meist on meeles veel ajad, kui Rakvere rajoonist Tallinnas käies võimalusel leiba alati koju kaasa osteti - see oli eriline ja teistsugune kui siinkandis.

Üksikud meist mäletavad sõjapäevi, kus leiba lauale panna ei olnud ja iga kooruke oli väga väärtuslik. Paljud on kogenud perioodi, mil leib maksis üksnes kopikaid ning seda eriti ei hinnatud.

Praegu on meie leivalettidel leivapätse ja -lõike, heledamaid ja tumedamaid, seemnetega ja ilma, kallimaid ja odavamaid.

Kes pikemalt Eestist eemal viibinud, tunneb peaasjalikult puudust paarist toiduainest, millist mujal maailmas naljalt ei leia - need on kohukesed ja must leib. Must leib aga on palju tervislikum kui sai, mida mujal maailmas toidukõrvaseks pakutakse.

Vastupidiselt saiale, mille tegemiseks jahu enamasti sisse veetakse, on leib toit, mida valmistatakse kohalikust rukkist. Ja tänu kodumaisele toorainele võib leiba nimetada läbilõhki eestimaiseks tooteks.

Kuigi põllumehed väidavad, et puhta rukkijahu sisaldus kipub leivas aasta-aastalt pisemaks jääma, igasuguste lisandite osa aga suurenema. Kes tahab päris puhast rukkileiba, see peab ise hoolikalt etiketti uurima. Ja kes ise leiba küpsetab, saab kindlasti kõige ehtsama rukkileiva.

Ise kodus leiva küpsetamine tundub Eestimaal üha rohkem populaarsust võitmas, sest kes korra koduleiva maitse suhu ning oskused kätte saanud, teeb seda ikka ja jälle.

Ning moodusi on selleks nii tänapäevaste leivaküpsetusmasinatega, vanu traditsioone järgides kui vastavalt võimalustele ka oma linnakorteri praeahjus.

Käesolev nädal on juba kaheteistkümnes üleriigiline leivanädal ning Eesti Leivaliidu algatatud igaaastase kampaania eesmärk on juhtida tähelepanu heale ja tervislikule rukkileivale eeskätt laste ja noorte hulgas.

Nii et jätkugu head igapäevast leiba!