Samal teemal Kuno Rooba artikkel "Hoolekandeteenuste asjus ei pea tagauksi kasutama" 29. septembri VTs ja Sven Kesleri artikkel "Farss Aavere hooldekodu ümber" 25. septembri VTs.
Kert Kaljula: Eesti erihoolekande areng ja ASi Hoolekandeteenused valik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aktsiaselts Hoolekandeteenused on loodud selleks, et tõsta oluliselt ja kiiresti Eesti erihoolekande kvaliteeti. See tähendab paremate praktikate koondamist ja laialijagamist, hooldekodude paremat majandamist ning Euroopa Liidust saadava raha juhtimist uute hoolekandekülade rajamiseks.
Valdkond on selles mõttes äärmiselt huvitav, et siin on Eesti riigi hoolekandeasutustel, sh ASil Hoolekandeteenused, võimalik väga palju ära teha ning olla suure arenguhüppe mootoriks ja tunnistajaks.
Kui traditsioonilistes ärivaldkondades on kiire areng (läbi konkurentsi) juba toimunud ning Eesti on muule maailmale avatud ja vastupidi, siis erihoolekande praktikates on endiselt suur vahe Eesti ja arenenud riikide vahel.
Öeldakse, et riigi tegelikust arengust annab tunnistust see, kuidas kantakse hoolt ühiskonna nõrgemate liikmete eest. Selles valdkonnas võib Eestit endiselt arengumaaks pidada.
Hea uudis on aga see, et meil on tahe ning Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu ka esimesed suuremad rahasummad kasutada, et kogu süsteemi olulisel määral inimkesksemaks muuta. Täpselt see ASil Hoolekandeteenused käsil ongi.
Miks ikkagi Tapale
AS Hoolekandeteenused on kõik oma otsused teinud sisulistest kaalutlustest lähtuvalt sooviga täita eesmärki, milleks on Eesti erihoolekande oluline ja kiire areng. Võin kinnitada, et ASi Hoolekandeteenused otsused ei põhine kellegi isiklikel huvidel ega paari inimese omavahelisel kokkuleppel.
Kogu tee kuni otsuse sündimiseni, rajada hoolekandeküla Tapa linna, on olnud pikk ja täis kohtumisi kohalike omavalitsuste esindajatega, nõupidamisi ASi Hoolekandeteenused juhtkonnas ja nõukogus. Kogu protsess on algusest peale olnud läbipaistev ja parimaid lahendusi otsiv. Kõik, kes sellest tegelikult ja sisuliselt huvitatud on olnud, on saanud igal hetkel kaasa rääkida.
Tapa linna kasuks sai otsus langetatud erinevaid kaalutlusi arvesse võttes. Tapa linna servas (1,5 km südalinnast) on saadaval reformimata riigimaa tükk, mida ASil Hoolekandeteenused on riikliku ettevõttena võimalik tasuta endale taotleda.
Tapa linnal on kavas sama tüki teisele osale rajada oma hooldekodu. Selliselt moodustub maaalale sotsiaallinnak, kus näeme tugiteenuste sünergiat. Sünergiat aitab lisada Tapa linnast umbes 5 km kaugusel asuv Imastu koolkodu.
ASile Hoolekandeteenused kuulub muu hulgas ka Udriku hooldekodu, mis jääb Tapa linnast ligikaudu 9 km Rakvere suunale ja mille on spetsialistid samuti hinnanud reorganiseeritavaks hooldekoduks juba esimeses etapis.
Arvestades kahe suletava hooldekodu ning Imastu koolkodu asukohta, on Tapa linn parim kompromisslahendus mõlema hooldekodu headele töötajatele töö jätkamiseks. Tapa linnal on lisaks kõigi esmavajalike teenuste ja haigla olemasolule väga hea ühendus teiste Eesti suuremate linnadega nii rongi- kui bussiühenduse näol.
ASi Hoolekandeteenused kollektiiv on seisukohal, et põhiõigused on inimestel võrdsed, sõltumata puude astmest. Et tagada mõistlike vahenditega erihoolekannet vajavate inimeste kaasatus ühiskonda, on oluline tagada avalike teenuste võimalikult hea kättesaadavus.
Mis on prioriteet?
Vao külas asuv hooldekoduhoone, mis esialgu oli ehitatud kolhoosi kontoriks, ei ole hea erihoolekandeteenuse pakkumiseks. Selles ei ole teostatav väikeste inimsõbralike nn peremudelite tekitamine koos oma ruumiga, milles seisneb valdkonna reformimise üks kõige olulisem võti.
Hoone võimalikust kasutusest pärast ASi Hoolekandeteenused lahkumist oleme seni saanud konstruktiivselt rääkida vaid omavalitsuste liidu ühisettevõtte ERKASiga ning kahjuks mitte Väike-Maarja vallajuhtidega.
Olen veendunud, et kui praegu leidub veel palju neid, kes vanas vaimus soovivad erihoolekannet puudutavaid otsuseid langetada ülejäänud ühiskonna huve silmas pidades, siis mida aeg edasi, seda rohkem tekib otsustajaid, kes soovivad erihoolekannet puudutavaid otsuseid langetada erihoolekande enda vajadusi silmas pidades.
Tuleb aru saada, et erihoolekanne ei ole see valdkond, mida kasutada regionaalpoliitika tegemiseks. Sellest arusaamine on samuti üks oluline osa Eesti erihoolekande arengust.