Eestis on naiste poliitiline aktiivsus tõusnud, kuid enamikus valitavates otsustuskogudes on naisi meestest siiski vähem. Nii riigikogu valimistel kui ka kohalike volikogude valimistel on naiskandidaatide ja valitute arv viimaste valimiskordade jooksul tasapisi kasvanud.
Praegu on riigikogu liikmetest viiendik naised ja Eestimaa volikogudes on naisi ligi kolmandik.
Värskelt Rakveres peetud linnavolikokku kandideerivate naiste valimisdebatil kuulutasid pea kõik nagu ühest suust, et ei ole vahet, kas linnapeaks on mees või naine, tähtsam on sellele kohale saav inimene oma isiksuseomaduste, kogemuste ja teadmistega.
Ometi on enamikul poliitilistel organisatsioonidel naiskogud, seega tuntakse siiski vajadust ajada mingeid asju meestest eraldi. Rääkimata paljudest apoliitilistest naisorganisatsioonidest, olgu siis Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, Naiskodukaitse või mõni naisi ühendav klubi.
Aastakümneid kohalikus poliitikas tegev olnud Anne Tasuja Kundast aga arvas, et meestel on poliitikas ilmselgelt lihtsam läbi lüüa. Ühelt poolt pärsib naisi enesealalhoiuinstinkt, mis sunnib meestest rohkem kodule ja perele tähelepanu pöörama.
"Naised ei vii oma nahka nii kergesti turule. Tööd peab tegema täie jõuga, aga koju peab jääma parem pool sinust, väga hea "mina" peab jääma laste ja abikaasa jaoks," märkis kogenud naispoliitik Tasuja.
Teisalt andestatakse meestele poliitikas oluliselt rohkem kui naistele. Ehk siis - meessoost linnapea või linnapeakandidaat võib käia kõrtsis sõpradega õlut joomas, naisele seda ilmselt eriti ei lubata.
Aga äkki on juured sootuks sügavamal - kui ühiskonnaformatsioonides on põhiliselt valitsenud patriarhaat ja sõnaõigus on ikka kuulunud meestele ning demokraatlikes riikideski said naised meestest oluliselt hiljem hääleõiguse, siis kummitab mineviku taak meid endiselt.