Samblaid ja samblikke - neid silmatorkavaid või tagasihoidlikke, vahel kasulikke, vahel tüütuid taimi - on kõikjal meie ümber. Metsaalust katab mõnus lehviksamblavaip, vanu kiviaedu harilik kaksikhammas, muru sees võimust võttev niidukäharik võib tüütuks muuta aedniku elu ning islandi käokõrvast teeme teed, kui köha kallal.
Sammalde ja samblike maailm on põnev ja lai. Inimene on neid aegade jooksul kasutanud ehituses tihendi ja soojustusmaterjalina, aknapragude täitmiseks.
Keemias hapete ja aluste kindlakstegemisel kasutatav indikaatoraine lakmus on valmistatud samblikest.
Samblikega on võimalik lõnga ja riiet värvida.
Porosamblike liike tarvitati minevikus näiteks skorbuudi profülaktilise vahendina või hambavalu korral, alpi põdrasamblikku aga kasutatakse praegugi jõulukaunistuste ja kalmistupärgade tegemisel, lillekimpudes, makettidel puude ja põõsaste imiteerimisel.
Samblad on tihtipeale uute vabade pindade esmaasustajad, kivil kasvades murendavad nad substraati, koguvad huumust, st valmistavad pinnast ette teistele taimeliikidele.
"Kuigi paljude inimeste jaoks on kõik n-ö "üks sammal kõik", on samblike ja sammalde näol tegemist radikaalselt erinevate organismidega.
Samblad kuuluvad taimeriiki, neil on varred ja lehed, juuri asendavad risoidid. Samblikud seevastu on seeneriigi kodanikud - tegu on liitorganismidega.
"Samblik koosneb seeneniidistikust ja sinna vahele põiminud vetikarakkudest ja/või tsüanobakteritest," selgitab keskkonnaameti Viru regiooni keskkonnahariduse spetsialist Kaia Kauts.
Kaia Kauts ütleb, et samblal ja samblikul vahetegemiseks on tähtis värv: kõik, mis roheline, on sammal, samblike värviskaalal võib seevastu kohata oranži, kollast, halli, pruuni, sinakat, rohekat ja teisi toone.
Erandiks on turbasammal - selle samblaperekonna puhul on tegu suure värvilise varieeruvusega: mustast roheliseni lillakate ja kollakate vaheetappidena.
´
