Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/10/13/249985t1h3866.jpg)
Täna toimub Rakveres vabaühenduste eestvedamisel seminar laste ja perede heaolu toetavast eestkõnelemisest, kus keskendutakse ka vabaühenduste ja avaliku sektori koostööle.
Haavatavamate sihtgruppide puhul on oluline järjepidev nende eest kõnelemine ning võimustamine ise oma muredest rääkimiseks, et teavitada nii võimuesindajaid kui laiemat avalikkust kitsaskohtadest.
Kas me tavakodanikuna, abi vajava pereemana või õpetajana teame, kes on meie kogukondades need spetsialistid, inimgrupid, organisatsioonid, kes saavad aidata laste, perede muresid tõstatada ja neile lahendusi pakkuda ning teha ka järelevalvet, et probleemidega tegeletakse?
Ametnikest ei piisa
Õigustatult liigub esimesena mõte kohaliku võimu esindajatele, kes on kohustatud hea seisma oma paikkonna ja sealsete elanike heaolu eest.
Laste ja perede puhul räägime siin eelkõige omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitseametnikest ning teiste abistavate erialade esindajatest, nagu kohaliku võimu hallatavate asutuste koolid, lasteaiad, tugipersonal, ka pedagoogid.
Kuid, jah ... Tavaliselt on omavalitsuste sotsiaaltöötajad hingega asja küljes, aga nende töökoormus on nii suur, et reaalselt ei jõuta probleemsete perede heaks muud teha, kui teostada järelevalvet ning maksta toimetulekutoetusi.
Aastaid on rääkinud sotsiaaltöötajad ise sellest, et omavalitsused vajavad lastekaitsetöötajaid, kes tegelevad ainult lastega peredega.
Või kui sotsiaaltöötaja püüab hea seista selle eest, et lastega perede jaoks teenuseid arendada, siis saab ta vallavanemalt või valla finantsjuhilt vastuseks, et "masu ajal me küll perede jaoks uusi teenuseid ei arenda", "ikka ise peab vanem hakkama saama, nende õpetamise peale pole küll mõtet raha raisata".Tundub, et ametnikudki vajavad eestkõnelejaid, toetajaid, partnereid, kes aitaks neil sõnumid, millega soovitakse laste ja perede heaolu toetada, kuuldavaks muuta ning kes jälgiks, et nendest sõnumitest lähtuvalt ka tegutsema hakataks.
Olen veendunud, et tänases olukorras vajab avalik sektor, kas ta tunnistab seda või mitte, partnereid vabaühenduste näol, kuhu on koondunud aktiivsed kodanikud eesmärgiga olla kogukonnas (või ka riigis laiemalt) kitsaskohtade märkaja, nendele reageerija ning omapoolsete lahenduste pakkuja tegevuste ja teenuste näol.
Nii kogukonnale kui riigile on kõige kasulikum, kui avalik sektor ja vabaühendused teevad pidevalt koostööd nii, et nendevaheline side sihtgruppide heaolu puudutavate kitsaskohtade väljatoomisel, lahenduste pakkumisel ja lahendustesse reaalselt panustamisel ei katke.
Koostöö viljad
Perede ja laste nõuandekeskusel on käsil koostöös nelja omavalitsusega tugiisikute koolitamine ja teenuse käivitamine 2010. aastal. Koos oleme planeerinud juba ka supervisioonide ja kovisioonide rahastamise tugiisikute jõustamiseks.
Kolleegid Nõmme Lastekaitse Liidust, lisaks oma piirkonna perede jõustamisele (päevahoid, vaba aja huvitegevus, probleemse lapse kooliks ettevalmistamine jms), löövad kaasa Euroopa vaesusevastases võrgustikus, et aidata kaasa vaeste inimeste hääle võimendamisele ja vaesuse leevendamiseks lahenduste pakkumisele nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil.
Koostöös Rakvere Lastekaitse Ühinguga jõustame Lääne-Viru maakonna pere tugiisikud. Ühing on sotsiaalteenuste osutajana oluliseks partneriks kohalikule omavalitsusele.
Hiljuti tundis üks lastekaitsetöötaja muret selle üle, kuidas ja kellega koos kujundada kogukonnas sallivust laste suhtes, kes on pidevalt tähelepanu all oma negatiivse käitumisega ning keda eakaaslased ja kogukonna elanikud seepärast ka tõrjuvad.
Olgu siinkohal hea näitena toodud Nõmme Lastekaitse Liidu poolt sel suvel korraldatud laagrid sotsiaalprobleemidega noorukitele väikeses külakeses Märjamaal. Esmalt kutsuti külarahvas kokku grillipeole, tutvustati suviseid plaane ja vabandati juba ette tavapärasest kärarikkama tegutsemise pärast.
Külaelanike esmane kerge umbusk noorukite suhtes asendus suve lõpuks koostöö, lõpmata heasoovliku suhtumise ja noorte abi tunnustamisega - noored käisid vabal ajal taludes vanu inimesi abistamas, ladusid puid kuuri, niitsid, hangusid heina jne.
Lahke külarahvas võttis poisid nii omaks, et memmed tõid neile marju ja kommi, kiitsid poisse taevani ja suve lõpul lõi terve küla kaasa maastikumängus, kus võistkondadel tuli igas talus täita mingi ülesanne.
Külarahvas tunneb tänaseni huvi, kuidas poistel läheb ja millal nad jälle maale tulevad. Keegi ei mõtle neist enam kui hukkaläinud pätipoistest, nüüd räägitakse "meie poistest".
Praegu ei ole ole ei riigil ega omavalitsustel piisavalt jõudu, et tegutseda probleeme ennetavalt ning siin saavad eesliinil olla just vabaühendused, pakkudes omapoolselt partnerlust.
Kindlasti saavad vabaühendused olla koostööpartneriteks omavalitsuste ametnikele, kui on vaja tõestada valla- või linnavolikogus lastega peredele suunatud toetavate teenuste arendamise vajadust.
Kogukonna eneseabisuutlikkus, võimekus panustada lastega perede heaolu toetamisse sõltub osaliste - avalik sektor, vabaühendused, lapsevanemad - koostööst.