Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/10/14/250788t1h772f.jpg)
Eestis on kõikidel valimistel kasutusel proportsionaalne valimissüsteem. See tähendab, et konkureerivad kandidaatide nimekirjad, millele antud häälte arvuga võrreldes saadakse ligilähedaselt sama arv kohti.
Alternatiiv sellele on majoritaarne ehk "võitja võtab kõik"-süsteem, mille klassikalise viisi puhul konkureerivad väikestes valimisringkondades omavahel kandidaadid, kellest esinduskokku pääseb üksnes enim hääli saanu.
Selle süsteemi suureks puuduseks ongi, et suur hulk hääli läheb esinduskogu moodustamisel kaduma.
Riigikogu ja kohalikel valimistel on kasutusel nn avatud nimekiri, mille puhul tuleb valijal anda hääl konkreetsele kandidaadile. Juunis nn suletud nimekirja põhimõttel toimunud europarlamendi valimistel sai seevastu hääle anda vaid nimekirja (või üksikkandidaadi) poolt.
Nendel kohalikel valimistel on kasutusel kahesugune valimistulemuste selgitamise kord. Üks neist on lähedane riigikogu valimiste korrale ning on kasutusel Tallinna, samuti ühinemist läbi tegeva Vändra valla (liitub Kaisma vallaga) jaoks. Teistsugune kord kehtib ülejäänud Eesti 224-le omavalitsusele, mida ka alljärgnevalt käsitleme.
Tehted häältega
Mis juhtub valija häälega pärast sedeli hääletamiskasti laskmist või elektroonilist hääletamist?
Iga valija saab hääletada ühe kandidaadi poolt. Valimistulemus selgitatakse kahes voorus. Esimeses voorus konkureerivad kõik kandidaadid - nii need, kes on kantud erakonna või valimisliidu nimekirja, kui ka üksikkandidaadid.
Valituks osutuvad isikud, kes ületavad lihtkvoodi. Lihtkvoot arvutatakse kahe näitaja: kehtivate häälte arvu ja mandaatide (s.o volikogu kohtade) arvu alusel.
Kui vallas oli 1100 valijat, kellest 550 osales valimisel ja andis kehtiva hääle, ning valitavas volikogus 11 kohta, siis lihtkvoot on 550 : 11 = 50.
Valituks osutuvad kõik kandidaadid, kes said vähemalt 50 häält.
Teises voorus konkureerivad ülejäänud kohtadele nimekirjad. Kõik selles nimekirjas kandideerinud isikutele antud hääled liidetakse ning kohad jagatakse nimekirjade edukuse põhjal. Konkurentsis püsivad need nimekirjad, kes saavad vähemalt 5% valijate toetuse, eespool toodud näite puhul oleks selleks vajalik vähemalt 28 häält.
Nimekirja võidetud koha(d) saab aga endale selle nimekirja edukaim(ad) kandidaat(did). Selleks reastataksegi kandidaadid vastavalt valijate tegelikule toetusele pärast hääletamistulemuse selgumist nimekirjas ümber. Seega annab valija hääle konkreetse kandidaadi ja ka nimekirja poolt. Hääl on vajalik nii nimekirjale, olemaks edukas nimekirjadevahelises konkurentsis, kui kandidaadile, et saada endale nimekirja võidetud koht.
Niisiis ei tähenda erakonna või valimisliidu esinumbriks olemine automaatset pääsu volikokku, vaid selleks tuleb lisaks nimekirja edukusele ka ise pälvida valijate soosing.
Samas ei tähenda mõne kandidaadi suhteline edukus automaatset pääsu volikokku, edukas peab olema kogu nimekiri. Nii võib tõesti mõni kandidaat, kes individuaalselt saavutas korraliku tulemuse, volikogust välja jääda, sest nimekiri tervikuna ei saanud mandaati.
Kadunud hääled
Seonduvalt valimistega kasutatakse tihti väljendeid "häälte kaotsiminek", "mis see minu hääl ikka loeb".
Nagu eespool öeldud, on volikogu koosseisu määramisel kokkuvõttes oluline iga hääl. Need, kes valimistel ei osale, delegeerivad õiguse määrata kohalike asjade üle otsustamine järgmiseks neljaks aastaks neile, kes seda teevad. Selles mõttes lähevad nende hääled tõesti kaotsi.
Kitsamas mõttes on kasutatud väljendit "häälte kaotsiminek" ka juhul, kui hääletatakse üksikkandidaadi või nimekirja poolt, kelle võimalus volikokku pääseda on väike. Kuid seda ei saa kuidagi pahaks panna, sest demokraatia aluseks ongi õigus kandideerida ja valida oma soosiku poolt.
Kandideerimisõigusele on meie seadustes vähe piiranguid. Samas on seadusega piiratud mitmes rollis olemine. Seega peavad mitmes ametis olevad kandidaadid volikogu liikmeks valituks osutumise puhul otsustama, kas jätta senine töö ja asuda volikogu liikmeks või mitte. Otsustama peavad näiteks riigikogu liikmed, ministrid, maavanemad, aga ka sama valla või linna ametnikud. Vastasel korral nende volitused kas peatuvad või lõpevad.
Niisiis võib valija tahe sellisel juhul olla tõesti üks, aga tegelikkuses volikokku pääseda asendusliikmena hoopis mõni teine kandideerinu.