Aivi Pargi: (Elu)tarkus ja oskus mitte treenida möödaviset

Aivi Pargi. Foto: Tairo Lutter

Aastakümneid tagasi tudengipõlves oli mul õnn treenida Tartu legendaarse suusatreeneri Herbert Abeli suusatüdrukute grupis õlg õla kõrval Eesti toonase tõusva tähe Rutt Rehemaaga, meie prae­guse suusatipu Kristina Šmigun-Vähi emaga.

(Tipp)spor­di sees sumades ja seda ülikooliõpingutega sobitada püüdes lummas enim treeningul valitsenud õhkkond, eriti treener, kelle pühendumus, fanatism ja mõtteerksus vaimustasid, panid unustama suusasportlase ellu kindlalt kuuluvad raskused.

Herbert Abel - kutsusime teda Herbiks - oli omamoodi elufilosoof, tabavate ütlemiste ja terase pilguga, ühtaegu vaimukas ja kaval.

Mäletan, kuidas ta meid suvel palava päikese käes saepururaja jupil suusatades pika ilusa sammuga sõitma õhutas, ise fotoaparaadiga meist pilte klõpsides. Pärast selgus, et kaameras polnudki filmilinti sees.

Kääriku spordibaasis laagerdades oli tal kombeks aeg-ajalt grupp pärast õhtusööki ühte ühiselamutuppa kokku kutsuda ning koosolekuid pidada.

Vahel olid neile jutlustele kutsutud kuulama ja kaasa rääkima ka üli­kooli suusapoisid, teiste hulgas praegune Eesti tipptreener Mati Alaver. Olen mõelnud, et ehk on Herbi eeskujul olnud oma osa selles, et Alaverist on saanud sama pühendunud ja sama suure hingega suusafanaatik.

Jutuks olid neil koosistumistel treeneri tähelepanekud ja plaanid, mida ta tahtis meiega jagada, sekka manitsused ja sõbralikud nöökamised, mis olid tihtipeale mahlakad ja tabavad võrdlused. Ühel hetkel taipasin mõne neist Herbi tõdemustest treeningupäeviku sabasse kirja panna. Ta on öelnud: "Kes ei alusta rajal võitlust juba esimestel kilomeetritel, ei tee seda ka viimastel."

Ja veel: "Suusataja peab olema nagu rikas mees kõrtsi leti ees, kes heldelt pillub rublasid. Kitsi mees tulemust ei saavuta."

Miks see kõik mulle nüüd meenus? Aga sellepärast, et suvel, kui kettaheite maailmameister ja olümpiavõitja Gerd Kanter sihiks võetud uut maailmarekordit tulutult jahtis, lennutades ketast väikeste eranditega ikka ühte ja samasse auku - 64-65 meetri peale, sähvatas peast läbi üks Herbilt kuuldud lihtsatest tarkustest, kui üritasime omal ajal Käärikul päeva viimasel kergel tree­ningul võim­las palli korvirõngast läbi saada.

Kui olime paarkümmend korda vabaviskejoone tagant üritanud, aga ikka veel nulli peal, manitses Herbi: "Te harjutate ju möödaviset! Minge lähemale ja visake sealt! Kui tunnetus käes, proovige kaugemalt!"

Võib-olla oli Gerdiga sama lugu. Kui ikka suvi läbi teed sadade kaupa heiteid treeningul ja võistlustel ning need potsatavad aina ühte auku, siis jääbki käe sisse just nii pika heite tunne ja rohkemat välja võluda lihtsalt ei saagi. Proovi palju tahad.

Tunnistas Gerd ju hooaja lõpus isegi, et sai liiga palju treenitud ja vähe puhatud. "Palju treenida oskab iga loll," tõdes omal ajal ühel jutlusetunnil iseenda eksimust treenerina sarjates Herbert Abelgi, kui pärast üht suuremahulist treeninguperioodi võistlusel kõrbesime.

Sportlase vor­mimine on peenike protsess ning treeneri ja õpilase koostööl ning tarkusel on selles ülisuur roll.

Mulle väga meeldis, kui nooruke, alles 25aastane kümnevõistleja Mikk-Mihkel Arro intervjuus Virumaa Teatajale poetas omaenda napist elukogemusest koorunud tõe: eesmärgi suunas liikudes on vaja teha õigeid samme, tuleb julgelt teha muutusi, kui vaja, sest keha harjub ühelaadsete harjutustega ning loodetud arengut ei toimu.

Lähtekoht - tegutseda targalt ja olla avatud uuele - võiks olla lipukirjaks meile kõigile. Ükskõik, mis eluvaldkonnas me ka ei tegutseks.