/nginx/o/2009/08/10/219650t1h3d10.jpg)
Tänase Virumaa Teataja tarbijakülg puudutab juhtumit, kus lapsele kingitud mänguasi purunes pärast pakendist väljavõtmist. Muidugi saab ostutšeki olemasolul võtta ette tee tagasi poodi ja seista oma tarbijaõiguste eest, kuid paraku on kurb tõsiasi, et odavate, nn Hiina mänguasjadega sageli pikalt mängida ei saa.
Paljud tänapäevased lelud on liiga kirjud, liiga nõrgad ja vahel mürgisedki. On mänguasjatehaseid, mis panustavad kvaliteedile, töötavad välja lelusid, mis lapsi arendavad ja peavad vastu pikka aega, kuid on ka ettevõtteid, mille eesmärk ongi toota võimalikult säästlikult odavaid mänguasju, mis lähevad kiiresti katki ja toovad ostja taas ja taas leti äärde uue vidina järele.
Jääb mulje, et mänguasju on liiga palju - toodetakse palju ja ostetakse palju. Ja suur osa neist on tehtud anonüümselt anonüümsele lapsele - sellistel leludel puudub hing.
Paljud emad-isad ja lasteaiakasvatajad võivad aga kinnitada, et lastele meeldivad tihti ise tehtud ja täiskasvanute arvates imelikud asjad. Hea mänguasi peab andma lapsele fantaseerimisvõimaluse. Kui aga poest ostetud lelusid on kuhjade viisi, siis pole fantaasiat suurt vajagi ...
Praegusel arvutiajastul ei tohiks mängu ega mängimist alahinnata, sest see õpetab elus hakkama saama: kuidas hoida, kuidas jagada, kuidas olla leidlik. Piltlikult öeldes - inimesed suhtuvad kõigesse oma elus sarnaselt sellega, kuidas nad on kohelnud oma kaisukaru või automudelit.
Kuid kas mängimiseks annavad indu mänguasju täis tuubitud riiulid ja peened lelud või hoopis kastaniloomad või kingakarbist nukumaja?
Lapse silmis väga ihaldatud, poeriiulil leiduvate mänguasjade ja ühiselt tehtud pajupillide vahel peaks olema tasakaal. Mõlemaid on vaja ja mõlemate puhul on last vaja suunata mängima.
Kuid lapsepõlvest jääb meelde hoopis muu kui mänguasjad, mis ruttu katki lähevad. Lapsepõlv peaks olema ikka mälestustekeskne, mitte "Made in China".