Maire Liivamets: Meie igapäevase leiva puuduv lõhn

, kirjandusloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

Alustuseks meenutaks Juhan Viidingu "Soovi", mille esimene salm algab lausega: "Jõudu tööle see on igivana soov", teine: "Jõudu tarvis on see igivana vastus". Ent kuulakem edasi: "Jätku leiba see on igivana soov", millele ütleja ootab vastust: "Jätku tarvis on see igivana vastus".


Järgnevate lausetega ei taha ma targutada, pigem loodan kaasamõtlemisele. Olen mõnda aega, tegelikult juba aastaid, märganud, et oma soovile - jõudu tööle - ei saa ma alati vastust. Eriti ehmatavalt vaatavad mind suviti noored, kes muidu hoolsalt kõplaga peenramaad kobestavad, ja heal juhul siiski tere vastavad.


Võin kuulajale olla võõras, aga soov ise ei tohiks ju olla, sest niisugune tervitamiskomme on eesti külakultuuri - meie identiteeti sisse kirjutatud. Ka ei lõpeta ma ärevalt ootamast, et soovitaks sööjale: jätku leivale! Ei, ikka lausutakse meeldivalt - head isu! Ent praegu, raskemal majandusajal, oleks ju kena, kui kasutaksime seda igivana väljendit.

Täissöönu hõige


Kirjanikud, ennekõike Jaan Kross, on mitmel puhul osutanud, et head isu on täissöönud rahvaste hõige, kui nähakse vaeva, et kõik ikka kõhtu ära mahuks. Võimalik, et mõni lugeja peab seda tühjaks norimiseks, ja küllap välismaalastele tuleb restoranis ikka isu soovida, kuid me ise, vana rahvas, nagu oleme, võiksime esivanemate soove alles hoida.

Teatavasti kuuluvad igapäevane rukkileib ja "Soovis" väljendatu ju meie rahvusmõttesse, mille kaudu pärandame oma hoiakuid põlvkonnalt põlvkonnale. Aga tahan kõnelda hoopis leivast, lisada lausekese leivakõrvasest. Kuna hiljuti lõppes leivanädal, mis teenis rohkem küll kommertseesmärke, siis on kõigil meeles, et leib on meie kõige tähtsam toit olnud ajast aega.

Eks teistel rahvastel samamoodi, olgu siis leivajahu mis tahes karva. Mässitagu leib ümber vöökoha, nagu teinud armeenlased muistsetel põgenemisteekondadel.

Ühel kaunil hommikul, kui juhtusin koos vennaga pruukosti võtma, vaatas ta valmislõigatud leivaviile ja ütles: lõhnatud, imelikult kilekotilõhna ja -maitsega, eriti ei isutagi. Tõepoolest, mitte ei mäleta, millal oleksin hõrgutavat leivalõhna kopsudesse tõmmanud.

Ei mäleta enam sedagi, millal viimati ise, oma käega sain leiba lõigata, leib tugevasti vastu rinda surutud, sest seegi töö tehakse sööja eest ära. Miks näeb terveid leivapätse nii harva? Kas sellepärast, et hinda tõsta või et perenaisetööd vähendada - kummaline!?

Mu sõbrad näiteks ei pidanud suvel vaevaks Pärnust minna jala saia-leivavabriku juurde, et laps saaks "päris" saia, sest saiapäts on isegi teismelise meelest midagi paremat, väärikamat, kui kilekotilõigud.

Olen küll kuulnud, et Tallinnas Leiburi juures võivat seda haruldast lõhna tunda. Ehk mujalgi, kus leivatainast küpsetatakse, aga minu ninani see igatahes ei jõua.

Tookord, sel kaunil hommikul siis, jõudsin intrigeerivale järeldusele, et leivalõhn ja suursugune leivapäts on koos jõukuse kasvu ning pee­nemate nõue­tega kadunud ..., mille peale vend teadis öelda, et nt Saksmaal saab enamasti väikesest lõh­navast pagariärist leiba tellida.

Maksad ette ja tuled paari-kolme tunni pärast järele. Ja see pidi võiga vaimustavalt maitsev olema.

Oma leivapäts


Nüüd küsin, miks mina ei saa oma maal tellida leiba: sooja, lõhnavat igapäevast leiba ja veel pätsi kujul?
Toredates etnograafia-alastes telesaadetes küll näidatakse, kuidas Vabaõhumuuseumis või mõnes Lõuna-Eesti talus leiba sõtkutakse, ahju pannakse ja sealt välja võetakse, kastetakse ja rätikuga kaetakse, aga see on pelgalt emotsionaalne pilt.

Teatavasti oskab Eesti vabariigi presidendi abikaasa leiba teha, mis omakorda olevat eesti hakkajamad naised pannud eeskuju järgima. Äkki igatsusest leivalõhna järele?

Mina aga veel leivatainast ei oska valmistada, ent kõik ei peagi oskama, ehkki vanavanavanemate ajal mõistsid küll kõik (maa)naised leiba küpsetada. Muidu oleksid ju pered nälga jäänud, palju siis seda leivakõrvast oli. Ja eks pagariärid kuuluvad rohkem linnakultuuri.

Üks unistus

Aegadevanune leivakõrvane: silk, heeringaski - kuidas kunagi -, on samuti igat sorti maitseainetega ära rikutud ja mõnikord kilesse topitud. Kilekottide uduses sisus ja kirjade kirevuses ei näe alati leivakoorukestki, on see lahti, kinni või lömmis. Kas ta läigib, lõhnast, kordan üle, ei maksa unistadagi.

Tean, muidugi tean, et viirused ja pisikud liiguvad leiba palja käega katsujatelt pätsile, ja ega ma arvagi, et kõik peaks olema katteta, ehkki praegu, mil paberkott jälle kasutamisväärseks arvatud, võiks rohkem selle sisse keerata. Mõni küpsetaja teebki seda, aga lõhna sealt enamasti läbi ei imbu.

Mul on veel unistusi ja üks neist seondub leivaga. Igas linnas võiks mõni agaram mees või naine avada lõhnava leivapoe. See ei pea olema sadu ruutmeetreid suur, ent oleks armas, kui sealt saaks tellida nii suure leiva, kui kellelegi parajasti tarvis.

Muide, suurtes ja ülisuurtes marketites ja sel­ve­rites saab itaalia, karjala, gruusia nn rahvuslikke leibu nende mõistes pätsi vormis osta, aga musta, eestlaste oma, pole ma leidnud.

Meeleldi seaks laupäeva-pühapäeva hommikul sammud leivalõhna poole teele, ja kui veel ehtsat talus kokkulöödud võid ka leiaks kõrvalriiulilt, siis tunduks pime hingedeaegki ehk heledam ja kodusem.

Märksõnad

Tagasi üles