Viimasel ajal tundub, et kuhu ka ei vaataks, kõik kirjutavad raamatuid. "Kõik" on muidugi sulaselge liialdus, kuid eesti keeles ilmunud teosed täidavad raamatupoodides kümneid riiuleid. Raamatuid loetakse ja ostetakse, kuid kas ka eesti kirjanike omi?
Mul on viimased 15 aastat olnud kombeks märkmikusse talletada kõik läbi loetud raamatud. Kui ma vaatan tänavu loetud raamatute nimekirja, siis nendest pooled on kirjutanud eestlased. Paraku aga leiab kogu seltskonnast vaid ühe nime, keda võiks tõesti ka kirjanikuks pidada, ja see on Olavi Ruitlane. Ruitlase "Naine" võib meeldida või mitte, kuid kirgas värvilaik kirjandusmaastikul on see igal juhul. Paraku ainus.
Kasulik eluloobuum
Peale Ruitlase on suurepärase lugemiselamuse ilukirjanduse vallast mulle (ja mitte ainult mulle) tänavu pakkunud Sofi Oksanen oma romaaniga "Puhastus". Oksanen on aga kõigest pooleldi eestlane ja kujunenud kirjanikuks väljaspool Eestit. Niivõrd hästi komponeeritud, detailset ja elu valusaid paradokse käsitlevat raamatut pole keegi ammu eesti ajaloo kohta kirjutanud.
Tänavu jõudis supermarketist mu kodusele raamaturiiulile Kajar Pruuli koostatud eesti kirjanike novellikogumik "Isamaa suvi". Tuleb tunnistada tõde (või pattu), et väga paljude kogumikus leiduvate autorite loomingut polnud ma siiani üldse lugenud, ning kahjuks ei andnud mulle peaaegu et mitte ühegi kogus ilmunud autori novell innustust ka tulevikus nende raamatute järele haarata. Kõige positiivsema üllatuse pakkus mulle Armin Kõomäe "Katastroof", kuid nagu teame, on Kõomägi eelkõige ärimees ja isegi mitte kirjanike liidu liige.
Samast kogust jättis hinge sügavaima jälje Tiia Toometi "Isamaa suvi". See on omakorda pigem elulooline tekst kui ilukirjandus.
Kui me võtame ette eelmise aasta raamatute edetabeli, näiteks Apollo oma, siis rullub meie ette ilmekalt fakt, et kaks esimest teost - Mihkel Raua "Musta pori näkku" ja Mari Tarandi "Ajapildi sees" - on küll eesti autorite omad, kuid ilukirjandusega on neil vähe pistmist. Esikümnesse mahub küll ka kaks eesti autori ilukirjanduslikku teost, mõlemad Kivirähki kirjutatud, kuid ilmunud on need juba paar aastat varem.
See ongi see mitmel pool maha laidetud eluloobuum, kuid üle jala visatud raamatute seast tõuseb esile vägagi põnevaid ja kvaliteetseid raamatuid. Teame ju juba ammu, et elu on märksa värvikam kui ükskõik missugune kunstiteos. Elulugudest on inimesel enamasti ka märksa rohkem kasulikku kõrva taha panna kui belletristikast.
Milles siis ikkagi on probleem? Miks loetakse eesti ilukirjandust väga vähe ja miks ka mina seda väga vähe loen? Kas on siin tegu pigem eelarvamusega või liigub eestlasest lugeja vähehaaval ilukirjandusest eemale?
Soovitage raamatut
Eesti Kirjanike Liitu kuulub 306 isikut. Osa on neist küll ka tõlkijad, kuid tunnistagem ausalt - väga paljusid nimesid pole meist enamik isegi mitte kuulnud, ammugi ei tea, mida nad on kirjutanud.
Mul ei ole põhimõtteliselt mitte midagi eesti kirjanike vastu, pigem vastupidi - ma olen nende poolt. Aga ma tahaksin, et keegi soovitaks mulle mõnda head eesti raamatut, sest paraku piirduvad soovitused enamasti Kivirähki "Rehepapiga" või "Mehega, kes teadis ussisõnu".
Teatavasti lahkus hiljuti teise ilma kirjanik ja tõlkija (maailma parim Astrid Lindgreni eestindaja) Vladimir Beekman. Kui ühe kirjaniku blogist lugesin meenutust Beekmani kohta ja küsisin seepeale, millist Beekmani raamatut võib lugemiseks soovitada, ilmus välja vaid üks blogisirvija, kes oskas soovituse anda ("Koridor", 1982). Paraku tuleb tõdeda, et ka eesti kirjanikud ei loe eesti kirjanike teoseid või kui, siis ainult kamraadide tekste.
Paraku ei ole enamik meie kirjanikke ka kuigi viljakad. Jaan Krossi tüüpi meeletute tekstimassiivide kallal rügajaid enam õieti ei leidugi. Pigem saadakse maha paari luulekoguga ja sealt see kirjanike liidu liikmekoht kätte tulebki.
Igal juhul püsin positiivsuse lainel ja usun, et peagi saame kirjutajate lugude kõrval lugeda ka pinget pakkuvaid kirjanike teoseid. Seniks aga soe soovitus: soovitagem üksteisele juba valmis kirjutatud ja varem ilmunud häid eesti raamatuid.