Kadri Haavajõe: President, karu ja elusad asjad

Kadri Haavajõe. Foto: Arvet Mägi

Eile hommikul küsisin toimetuses oma boksikaaslaselt: "Kas sul lapsena kaisuloom oli?" Oli. Kaisukaru. "Mis tast saanud on?"

Tuli välja, et on veel alles. Ja tema kaisukaru sai tema poeg, kes pani seni nimetule mõmmikule ka nime. Toomas.

Nimelt on täna rahvusvaheline kaisukarupäev. Avastasin selle eelmisel nädalal Haljala gümnaasiumis üht näitust vaadates, mis teavitas saabuvast päevast.

Tuli kohe oma kaisukaru meelde. Mis temas siis tegelikult ikka nii väga on? Natuke riiet, pisut täitematerjali. Klaasist silmad?

Mõmmi

Sirvin oma lapsepõlvealbumit. Mina ja Mõmmi korteripõrandal. Mina ja Mõmmi fotograafi juures. Mina ja Mõmmi tädi juures külas. Mina haigevoodis, käes raamat "Lapse tervishoid", kõrval truult Mõmmi.

Meenuvad suved Ännik­saa­res, kus kaasa pakitud asjade hulgas oli kindlasti Mõmmi. Kolimine, kus viimaste asjade hulgas sai uude koju viidud karu. Karukese viimane etteaste fotol oli ilmselt minu tutipeol.

Edaspidi on ta jäänud vaikseks vaatlejaks riiulil või kapis. Kuigi, kui n-ö oma elu peale sai mindud, tegin kindla otsuse: Mõmmi tuleb kaasa! Tunnistan, natuke piinlik oli sealjuures ka.

Ühelt poolt on kindlasti tegu mingi nostalgiaga, mis aeg-ajalt sunnib mind ostma kukepulgakommi, kuigi tean, et maitse pole enam päris see, mis oli toona.

Teisalt ... Miks mitte. Millestki hoolimine ja selle eest hoolitsemine väiksest peast on ju oluline õppetund. Ja ehk aitab tema olemasolu täiskasvanuna meenutada olnut ja mitte muutuda küüniliseks täiskasvanuks.

Oma mõtteid jagasid ka teised toimetuse liikmed. Meenus lugu ajakirjanikust Malle Pajulast, kelle poeg reklaamis karu kääridega katki lõikas ja sellega elavat vastukaja tekitas.

"Kui samal ajal näidati teles krõpsureklaami, kus vanainimene bussile järele lohises, siis selle peale ei tõstnud keegi kisa. /.../ Artikli vastukajana hakkas igasuguseid e-maile tulema. Hei­deti ette, et ma pole mingi ema, ja teised emad ütlesid, et nende lapsed ei saa nüüd öösel magada. Tundub, et kaisukaru on eest­laste jaoks püha kujund," kommenteeris ta ise hiljem.

"Kaisukaruga on nagu luige tapmisega," viitas teine kolleeg sel­lele, et näiteks pardi tapmisest ei teeks üldjuhul keegi skandaali.

Oluline on lugu

Kaisukarupäeva juured on pärit Ameerika ühendriikidest. Ühe teksti kohaselt olevat president Theodore Roosevelt osa võt­nud karujahist, kuid keeldunud seal noore karu laskmisest.

Juhtum jõudis meediasse ja tänu suurtele peal­kirjadele ja laial­dasele kajastusele hakati laste mängukaru nimetama teddy bear. Rahvusvahelist kaisukarupäeva aga peetakse Roosevelti sünnipäeval.

Mäletan inglise keele tunnis nähtud fotot õpikus. Seal oli palju karusid, suuremaid ja väiksemaid. Nimelt tegeleb nii mõnigi inimene nende kollektsioneerimisega.

Sel juhul on ajendid juba teised, aga mõne karu kõrge hind on tunduvalt madalam kui mõnel kannatada saanud kaisuloomal.

Vanust on minu karul enam-vähem sama palju kui tema omanikul. Välja näeb ta, julgen siiski niimoodi arvata, kulunum kui mina.

Pisut räsitud ja tunduvalt lahjem.

Eks selles ole oma osa ka korduvatel pesemistel, pärast mida on ta rippunud kõrvupidi õues pesunööril või kuivanud soemüüri ääres. Klaasist silmad on mänguhoos korduvate kukkumiste tõttu kriibitud.

Oma osa on sellelgi, et just need kaisuloomad, mis endal lapsepõlves kaisus armsaks magatud, on alati eriliselt meeldinud noorematele külalistele.

Miskit neis ju on!

Eks neid lugusid kuule juba oma tuttavatelt, kes lapsevanemad. Kelle kaisuloomale on tagasi vanaema juurde järele sõidetud, sest laps muidu magama ei jää.

Kes on küll üritanud sellest loobuda, sest mänguasi näeb hirmus vana ja kole välja ... Aga ei ...

Midagi ju kaisuloomas siiski on.

Temas on lapsepõlve, palju mälestusi, neid kaugeid sugulasi, kes karu üle ookeani teele saatsid. On kolli- ja pimedusekartmisi, mis lapsepõlves koos temaga üle elatud. Ja ilmselt ka esimese armumise rõõme ja pisaraid. Ehk, ei mäleta.

Olulised on need mänguasjad, millel on lugu. Asjadel iseenesest pole väärtust, väärtusi loovad inimesed ise. Hindamatut lelu rahaks vahetada ei saa, küll on ta aga omalaadne valuuta, mille saab alati käiku lasta, kui vaja naeratus näole tuua.

Nii et mina hääletan kaisuloo­made poolt. Ja nende edasi kinkimise poolt. Sest väärtuslikumat kinki oma lapsele, kui oma kaisuloom, mina küll ette ei kujuta.