/nginx/o/2016/02/26/5098701t1had8b.jpg)
/nginx/o/2009/10/26/256919t1hbabb.jpg)
Armeenias kullakaevanduse direktorina töötav Tõnu Vetik käib harva kodus, kuid alati kodumaale jõudes läheb ta kohe Viitna järve ujuma, isegi siis, kui väljas on miinuskraadid. "Ma olen põhjamaa poiss ja mulle meeldib külm ilm," ütleb ta.
Armeenia ärikultuur on põhjamaalasele võõras
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurema osa ajast peab ta viibima siiski Armeenias, kus on tavaliselt kuiv ja kus termomeetri näit võib tõusta kuni 40 plusskraadini. Kui sooja ilmaga harjub ehk pikapeale ära, siis sealne ärikliima on eurooplasele täiesti harjumatu.
"Ega Armeeniast ei ole põhjust halvasti rääkida, aga naljaga pooleks võiks öelda: Eestil võiks olla oma riiklik programm, et kui inimesed Eesti elu üle liiga palju virisevad, saadaks nad mõneks ajaks Armeeniasse elama," ütleb Vetik, kelle alluvuses töötab umbes 700 inimest.
Kas tooksite mõne näite erinevuste kinnituseks?
Kui meil on elu pärast Nõukogude Liidu lagunemist edasi läinud, siis seal on juhtunud vastupidi. Tehased ja ettevõtted, mis Nõukogude ajal töötasid, seisavad nüüd, just nagu oleks sõda äsja lõppenud.
Külades on suur vaesus ja tööpuudus. Inimestel lihtsalt ei ole raha, et oma koduümbrust korda teha. Samuti lendab kõik auto aknast välja, alates pudelitest ja lõpetades vanade kummikutega.
Näiteks on neil kuningas ikka teenindaja, mitte klient. Taksojuht on seal see, kes kliendile teene osutab, ja poemüüja teeb ostjale teene, et müüb. Rahvuslik omapära lööb välja, armeenlane on ajalooliselt olnud rohkem kaupleja.
Eesti inimene on juba unustanud, et oma vee- ja elektriarve maksmiseks tuleb varuda pool päeva, kusagilt saad talongi, teisalt templi ja siis seisad pangas järjekorras. Minul sellist närvi enam ei ole, ma lasen need operatsioonid teadjamatel teha.
Suur erinevus on ettevõtluskultuuris. Tihti on nii, et töötajad ei vaata ettevõtet kui enda oma, ettevõte on ikka kuidagi riigi oma ja tuleb katsuda seda lüpsta võimalikult palju.
