Aleksei Lotman: Ühiskonnal tuleb arvestada loodusseadustega

Aleksei Lotman Foto: Mihkel Maripuu

Eelmisel laupäeval, üleilmsel kliimapäeval, kutsuti ini­mesi mõtlema suuremalt kui vaid see, mis meile lähiümbruses vastu vaatab. Teadlaste hinnangul on Maa at­mo­-s­fää­ri süsihappegaasi (CO2) pikaajalise kontsentratsioo­ni ohutu tase õhus kuni 350 ppm (miljondikku), mis on prae­guseks ju­ba ületatud.

Looduses toimetulekuks tuleb ühiskonnal arvestada loodus­sea­dustega. Pädevad asjatundjad enam eriti ei kahtle selles, et maavarade põletamisel põhinev energeetika mõjutab kliimat.

Sa­ma kindlalt on fossiilkütuste põletamisega seotud paljud teised hä­dad, mis tihti ka palja silmaga näha. Oleme näinud Kirde-Ees­ti rikutud maastikke või aida­nud päästa õliseid linde. Maa tu­levik sõltub otseselt sellest, kuidas inimkond lähikümnenditel ener­giat kasutab.

Eesti energiakasutusviisid po­le just kiita: madala efektiivsu­sega põlevkivienergeetika, halvasti planeeritud linnatransport, kehvasti soojustatud kodud. Me ju soovime, et järeltulevaid põlvi ümbritseks inim­väärne keskkond, ja praegusel kriitilisel ajal po­le kellelgi õigust vastutusest kõrvale hoida.

Kui meie ees­märk on Eesti energeetiline sõltumatus ja jul­geolek ning negatiivsete keskkonnamõjude vähendami­ne, siis mida kii­re­mini suuda­me söe, põlev­ki­vi, nafta ja maa­gaasi kasutamist piirata, seda pa­rem.

Aitaks energiasääst

Vahel nähakse päästerõngast tuumaenergias. Rohelised on selle energiaallika suhtes skep­tilised, kas või sellepärast, et Tšernobõli katastroof pole meie mälust kustunud.

Kui vaadata tuumaenergeetikat vähegi põhjalikumalt, osutub petlikuks ka selle odavus. Pole ühtegi käsil olevat reaktoriehitust, mis poleks veninud kavandatust oluliselt pikemaks ja kallimaks.

Tuumaenergeetika toodab radioaktiivseid jäätmeid, millega pole mitte midagi mõistlikku peale hakata, kuid mille vähegi ohutum säilitamine on tohutult kallis. Ja kuhugi tuleb lõpuks pan­na ka oma töö lõpetanud, kuid jätkuvalt radioaktiivne reaktor.

Seega ei ole tuumaenergia lahendus. Aga mis oleks?
Energiasääst on suurim võimalus põlevkivi-, maagaasi- ja naf­tasõltuvuse vähendamiseks.

Säästumeetmetesse investeerimi­ne vabastab iga krooni kohta rohkem energiat kui sama raha paigutamine uutesse tootmisvõimsustesse.

Eesti säästupotent­siaal on tohutu, sest me kulutame ühe rikkuseühiku loomiseks mitu korda rohkem energiat kui arenenud majandusega Euroopa riigid.

Paralleelselt energiasäästuga tuleb arendada taastuvenergeetikat. Eesti tuuleressursi suurus on tasapisi saamas selgeks meiegi riikliku energiamonopoli juhtkonnale.

Ka päikeseenergeetika arendamine on üks ääretult perspektiivne suund, kuigi hind on siiani kõrgevõitu. Biokütuste senisest suurem kasutamine võimaldaks muuta energiaportfelli mitmekesisemaks, vähendades nii energiatootmise negatiivseid keskkonnamõjusid kui vajadust kalli kütuse impordi järele.

Loomulikult vajab prot­sess riiklikku ohjamist, sest kaootiline arendus viib paratama­tult arvukate konfliktideni.

Hein ahju

Keskkonnamuredest enamgi on räägitud võimalikust konkurentsist maa pärast seoses toidu tootmisega. Kardetakse, et biokü­tuste laiaulatusliku tootmise tagajärjel võib kujuneda toidukau­pade nappus.

Arengumaades võib halvemal puhul olla tagajär­jeks tõsine toidupuudus, äärmisel korral koguni nälg.

Euroopas võib sama probleem avalduda mõ­neti leebemalt, leides väljenduse toidukorvi olulises kallinemises. Tõsi, majanduslangusega kaasnenud toidukaupade odavnemine näitab biokütuste tootmise marginaalset mõju kasvuaegsele hinnarallile.

Integreeritud maamajandus võimaldab toota toitu ja energiat ning hoida looduse elurikkust. Meie rohumaade bioproduktsioon on kordi suurem kui vajadus loomasööda järele. Maas­tikuhoid tingib vajaduse niita üsna suuri pindasid.

Kuid mida teha heinaga? Loo­mulikult läheb osa loomasöö­daks, kuid juba praeguste niidetavate pindade juures jääb seda üle, ja mitte vähe. Küt­teväärtus on ju heinal päris hea.

Äsja hakkas Lihulas tööle Ees­­ti esimene heinaga köetav kat­lamaja, kus saab põletada veel roogu ja hakkpuitu. Hein tu­leb Kasari luhast, mis on oluli­ne niit­mist vajav kooslus ja lin­du­de pe­sitsusala. Luhaheina kasutatak­se samuti söödaks, kuid ometi on seda igal aastal üle jää­nud.

Lihtsad arvutused näitavad, et söödatootmisest üle jää­vat ma­dala söödaväärtusega hei­na tu­leb keskmisel aastal piisavalt, et rahuldada suur osa Lihula küt­te­vajadusest.

Mõnel aastal tekib ka talvise roovarumise käigus pii­savalt mas­si, mis katuserooks ei lähe. Samuti tekib niitude võsast puhastamisel üsna palju kütmiskõlblikku puitu.

Seega on maastikukaitset või­malik korraldada nii, et taime­de, putukate ja lindude elupaigad on säilitatud, jätkub sööta kariloomadele ning kütet kateldele.

Lisaks on hoitud maastik ja rikas elustik eelduseks ökoturismi arengule koostöös ettevõtjate, riigi ja omavalitsustega.

Säästlik areng tähendab nii toidu kui energia tootmist viisil, mis aitab säilitada meie Maa elurikkust ja keskkonda.