Eelmisel laupäeval, üleilmsel kliimapäeval, kutsuti inimesi mõtlema suuremalt kui vaid see, mis meile lähiümbruses vastu vaatab. Teadlaste hinnangul on Maa atmo-sfääri süsihappegaasi (CO2) pikaajalise kontsentratsiooni ohutu tase õhus kuni 350 ppm (miljondikku), mis on praeguseks juba ületatud.
Looduses toimetulekuks tuleb ühiskonnal arvestada loodusseadustega. Pädevad asjatundjad enam eriti ei kahtle selles, et maavarade põletamisel põhinev energeetika mõjutab kliimat.
Sama kindlalt on fossiilkütuste põletamisega seotud paljud teised hädad, mis tihti ka palja silmaga näha. Oleme näinud Kirde-Eesti rikutud maastikke või aidanud päästa õliseid linde. Maa tulevik sõltub otseselt sellest, kuidas inimkond lähikümnenditel energiat kasutab.
Eesti energiakasutusviisid pole just kiita: madala efektiivsusega põlevkivienergeetika, halvasti planeeritud linnatransport, kehvasti soojustatud kodud. Me ju soovime, et järeltulevaid põlvi ümbritseks inimväärne keskkond, ja praegusel kriitilisel ajal pole kellelgi õigust vastutusest kõrvale hoida.
Kui meie eesmärk on Eesti energeetiline sõltumatus ja julgeolek ning negatiivsete keskkonnamõjude vähendamine, siis mida kiiremini suudame söe, põlevkivi, nafta ja maagaasi kasutamist piirata, seda parem.
Aitaks energiasääst
Vahel nähakse päästerõngast tuumaenergias. Rohelised on selle energiaallika suhtes skeptilised, kas või sellepärast, et Tšernobõli katastroof pole meie mälust kustunud.
Kui vaadata tuumaenergeetikat vähegi põhjalikumalt, osutub petlikuks ka selle odavus. Pole ühtegi käsil olevat reaktoriehitust, mis poleks veninud kavandatust oluliselt pikemaks ja kallimaks.
Tuumaenergeetika toodab radioaktiivseid jäätmeid, millega pole mitte midagi mõistlikku peale hakata, kuid mille vähegi ohutum säilitamine on tohutult kallis. Ja kuhugi tuleb lõpuks panna ka oma töö lõpetanud, kuid jätkuvalt radioaktiivne reaktor.
Seega ei ole tuumaenergia lahendus. Aga mis oleks?
Energiasääst on suurim võimalus põlevkivi-, maagaasi- ja naftasõltuvuse vähendamiseks.
Säästumeetmetesse investeerimine vabastab iga krooni kohta rohkem energiat kui sama raha paigutamine uutesse tootmisvõimsustesse.
Eesti säästupotentsiaal on tohutu, sest me kulutame ühe rikkuseühiku loomiseks mitu korda rohkem energiat kui arenenud majandusega Euroopa riigid.
Paralleelselt energiasäästuga tuleb arendada taastuvenergeetikat. Eesti tuuleressursi suurus on tasapisi saamas selgeks meiegi riikliku energiamonopoli juhtkonnale.
Ka päikeseenergeetika arendamine on üks ääretult perspektiivne suund, kuigi hind on siiani kõrgevõitu. Biokütuste senisest suurem kasutamine võimaldaks muuta energiaportfelli mitmekesisemaks, vähendades nii energiatootmise negatiivseid keskkonnamõjusid kui vajadust kalli kütuse impordi järele.
Loomulikult vajab protsess riiklikku ohjamist, sest kaootiline arendus viib paratamatult arvukate konfliktideni.
Hein ahju
Keskkonnamuredest enamgi on räägitud võimalikust konkurentsist maa pärast seoses toidu tootmisega. Kardetakse, et biokütuste laiaulatusliku tootmise tagajärjel võib kujuneda toidukaupade nappus.
Arengumaades võib halvemal puhul olla tagajärjeks tõsine toidupuudus, äärmisel korral koguni nälg.
Euroopas võib sama probleem avalduda mõneti leebemalt, leides väljenduse toidukorvi olulises kallinemises. Tõsi, majanduslangusega kaasnenud toidukaupade odavnemine näitab biokütuste tootmise marginaalset mõju kasvuaegsele hinnarallile.
Integreeritud maamajandus võimaldab toota toitu ja energiat ning hoida looduse elurikkust. Meie rohumaade bioproduktsioon on kordi suurem kui vajadus loomasööda järele. Maastikuhoid tingib vajaduse niita üsna suuri pindasid.
Kuid mida teha heinaga? Loomulikult läheb osa loomasöödaks, kuid juba praeguste niidetavate pindade juures jääb seda üle, ja mitte vähe. Kütteväärtus on ju heinal päris hea.
Äsja hakkas Lihulas tööle Eesti esimene heinaga köetav katlamaja, kus saab põletada veel roogu ja hakkpuitu. Hein tuleb Kasari luhast, mis on oluline niitmist vajav kooslus ja lindude pesitsusala. Luhaheina kasutatakse samuti söödaks, kuid ometi on seda igal aastal üle jäänud.
Lihtsad arvutused näitavad, et söödatootmisest üle jäävat madala söödaväärtusega heina tuleb keskmisel aastal piisavalt, et rahuldada suur osa Lihula küttevajadusest.
Mõnel aastal tekib ka talvise roovarumise käigus piisavalt massi, mis katuserooks ei lähe. Samuti tekib niitude võsast puhastamisel üsna palju kütmiskõlblikku puitu.
Seega on maastikukaitset võimalik korraldada nii, et taimede, putukate ja lindude elupaigad on säilitatud, jätkub sööta kariloomadele ning kütet kateldele.
Lisaks on hoitud maastik ja rikas elustik eelduseks ökoturismi arengule koostöös ettevõtjate, riigi ja omavalitsustega.
Säästlik areng tähendab nii toidu kui energia tootmist viisil, mis aitab säilitada meie Maa elurikkust ja keskkonda.