Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/11/103790t1h6b09.jpg)
Mul oli mõni aeg tagasi au kohtuda ühe äärmiselt armsa eaka prouaga. Aastaid oli tal üheksakümne ringis, tervisehädad andsid aeg-ajalt tunda, kuid proua tuli kenasti toime.
Poekraami kättesaamiseks tuli küll kasutada kõrvalist abi, kuid oma väikese kodu küttis ta ise soojaks ja hoidis kenasti korras, luges iga päev maakonnalehte ning viis end nõnda kodukandi asjadega kurssi.
"Kurta ma küll millegi üle ei saa," ütles ta siiralt. Kuigi tean, et tema igakuine riigilt saadav pension on väga napp ja enamik meist leiaks tema olukorras tõenäoliselt küllalt põhjuseid nurinaks.
Aga see proua oskas rahul olla sellega, mis tal on. Ja kui ta oli küsimuse ees, kas valida oma lähedasele inimesele kallim või odavam sünnipäevakink, siis otsustas ta kallima kasuks.
"See on ju kõigest raha!" ütles ta.