Kui särav suvi saab läbi ja kuldne sügiski hakkab ühele poole jõudma, saabub suur pime ja mõtlik aeg, mida eesti rahvakalendris hingedeajaks kutsutakse. 2. novembri õhtul tähistame hingedepäeva ja siis on kohane süüdata mälestusküünal kodus või kalmul.
Juhtkiri: Kas hinged on õudsed
Minevikus algas noorkuu taevasseilmumisega aeg, mil elavate hulgast lahkunud suguvõsaliikmeid teispoolsusest taas oma kunagistesse kodudesse oli oodata. Peeti vajalikuks vältida müra tegevaid töid - selmet videvikutundidel kedrata ja sukki-kindaid kududa, aeti omavahel vaikselt juttu ja veedeti aega mõistatamisega. Hingedele jäeti ka toitu.
Mida meil on sellest ajast tänapäeval õppida? Noored tähistavad kärtsu ja mürtsuga hoopis ameerika kultuurist pärinevat halloween'i ehk õuduste ööd. Masendust on ümberringi niigi palju. Ja surnuaial käime ikka oma lähedasi mälestamas, olgu siis hingedepäev või mitte.
Külmal sügisõhtul, pea kuklas, tähti vaadates mõni usubki, et seal avaruses liiguvad hinged ja jälgivad meie tegemisi. Meie siin aga rabame nii, et vahel on hing lausa paelaga kaelas. Hinge kinni hoides jälgime igapäevaseid uudiseid ja rõõmustame kogu hingest, kui murelike teadete kõrvale tuleb natukenegi positiivset.
Aga tegelikkus on karm. Õhtused uudised toidavad inimeste verejanu klippidega sellest, kuidas keegi jälle hinge heidab.
Näiteks, kui meie esivanemad elasid kogu hingest kaasa ka oma kariloomadele, siis Kanal 2 "Reporter" näitas hingedeaja alustuseks süüdimatult ja ettehoiatamatult seda, kuidas päästeametnik avariisse sattunud lehmal jahipüssiga hinge välja laseb. Tegu oli loomaga, kes oli autoõnnetusest segaduses ning vaatas päästjale oma suurte süütute silmadega otsa. Too sihtis hoolikalt ja lasi lehmale rindu - loom kõikus veel tükk aega jalul ning tuigerdas eemale, kuni kraavi vajus.
Kuigi Kanal 2 vabandas kohe pärast saadet laiali saadetud pressiteates avalikkuse ees, ei tee see asja olematuks ja nende võigas kaader sobiks pigem õuduste öö rubriiki, mis algab siis, kui lapsed on teleri eest ära.