Kultuur: Kirjaniksolistide rändkoor uitmõtles loomingust

Lääne-Virumaa keskraamatukogu saalis said huvilised kohtuda kirjanike Peeter Sauteri, Peeter Helme, Teet Kallase ja Andrei Hvostoviga. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Traditsiooniline kirjanike tuur seadis Teet Kallase, Peeter Sauteri, Peeter Helme ja Andrei Hvostovi silmitsi virulastega. Jutuks tulid nii prototüübiks kippujad kui ka 400 kirjutamata ideed.

"Solistide koor on kehv koor," arvas kirjanik Teet Kallas, üks neljast kirjanikust, kes astusid üleeestilise kirjandustuuri raames lugejate-kuulajate ette Rakveres Lääne-Virumaa keskraamatukogus.

Kuigi iga mees on harjunud oma (kirja)rida ajama, häälestus koor Peeter Sauteri suunaval dirigeerimisel asjalikule arutelule kirjandusest, elust ja nende vahekorrast.

Kodeerimise küsimus

Kui Teet Kallasel oli meenutada aeg, kus tema romaani "Niguliste" tiraaž oli 50 000 eksemplari ning raamatu honorari eest võis osta auto, maksta ära kooperatiivkorteri sissemaksu või osta tollal haruldase videomaki, siis noorematel meestel jäi tõdeda, et vahepeal on muutunud nii mõndagi. Ajast kirjanduseni.

Kallase arvates polnud hiigeltiraažis ilmunud teosed sugugi paremad kui praegused, mille trükiarv on kümneid kordi väiksem. Lihtsalt aeg ja olud on teised.

"Lugege Toomas Vindi raamatut "Üüriline"," soovitas ta neile, keda huvitab kirjanike elu tänases Eestis. Toomas Vint nimelt võitleb seekord don Quijotena kirjanike näruse materiaalse seisu vastu.

"See on hingevaluga kirjutatud," tõdes Kallas. "Aga küll me hakkama saame," lisas ta killu optimismi.

Peeter Sauter arvas, et kui nõukogudeaegse kirjanduse tegi mitmekihilisemaks ridade vahele peidetud alltekst, siis tänapäeva kõikelubavas kirjandusilmas võib karta teksti lamedamaks ja igavamaks muutumist.

Teet Kallase meelest oli tema ise lihtne kodeerija, aga Arvo Valtoni keerukaist tekstidest loeti välja just seda, mida keegi oskas seal näha - tema väga vähese kirjandushuviga suvilanaaber kalpsanud kord läbi vihma ja pori tema juurde, et vaimustunult hüüda: "Vaata, kus Valton paneb: Riia on augus!"

"Tänapäeval on keerulisem - kõik on lubatud, mis ei tähenda, et kõike on vaja teha," märkis Peeter Helme.

Andrei Hvostovi arvates on tänapäeval tekkinud käsitlemata teemad, tabuteemad eesti kultuuris ja ajaloos - näiteks vapsid ja 1930ndad aastad, mis polnud sugugi nii ideaalsed, nagu armastame kujutleda, kuid teisiti kirjutades on kerge tulema süüdistus helge mineviku mustamises.

"Hea tekst on ka praegu selline, kus tuum on peidetud," arvas Peeter Sauter. Tema sõnul on inimlikud momendid universaalsed ning sõltumata sellest, kas kasutada teoses motiive elust või mõelda kõik viimseni välja, leidub alati neid, kes end selles ära tunnevad.

Teet Kallase romaanile "Corrida" tekkis mitmele tegelasele "mitu vabatahtlikku solvunud prototüüpi". Kolkakülas elava kunstiõpetaja asjus, kelle kirjanik võttis "eikuskilt", sai ta 4-5 kirja, milles kaitsti oma küla kooliõpetajat.

"Ma polnud kunagi sinnakanti sattunudki," kinnitas kirjanik ja tõdes, et see tuleb lihtsalt üle elada. "Mõni naistegelane on väga tahtnud prototüübiks," tõi ta näite teisest äärmusest.

Sarnane kogemus on ka Peeter Helmel: tema romaani "Puudutus" kõige väljamõeldumat stseeni - homoklubi külastust - on peetud väga eluliseks ja veenvaks. "Inimesed tunnevad ennast väga meelsasti ära," ütles Andrei Hvostov.

Ehkki elu on elu ja kirjandus kirjandus, põimuvad nad kirjandusteoses sel või teisel moel. Hvostovi väitel ei saa kirjanik olla hea inimene.

"Hea inimene ei suuda oma lähedastele haiget teha. Aga kirjanik võtab oma ainet ikka enda ümbert. Mingil hetkel pead otsustama, kas oled hea kirjanik või hea inimene. Loomisprotsess on selline, et sa ei saa olla väga hea inimene," arutles Hvostov, kelle enda teemad pärinevad sajandite tagant, kuid loomeprotsessiga kaasas käivad vaevad kujutatavast ajastust ei küsi.

Et kirjanik lähedastele haiget ei teeks, peaks ta ideaalis istuma üksikuna katusekambris, ent sel juhul ei tunneks ta jälle elu, arutlesid kirjanikud.

"Ta ei aima kesklassi probleeme, rikkurite omadest rääkimata," märkis Kallas ja tõdes, et tema on elus olnud nii hea kui halb inimene, kuid tema naine on teda 33 aastat välja kannatanud.

Prosaist luuletab salaja

"Õnne 13" stsenaristitööd hoiab Teet Kallas muust tööst lahus ja arvab, et ehkki see võtab tubli tüki tema ajast, ta ei muretse, et mõni raamat jääb õnne-lugude pärast kirjutamata.

"Kui ta ikka nii väga ei paina, siis pole vaja kirjutada," sõnas Kallas ja tähendas, et tal on kaustik, kus on 400 novelli-ideed, mis jäävadki kirjutamata.

Loomingunäiteks luges Andrei Hvostov katkendi "Lombakast Achilleusest", Peeter Helme "Puudutusest", Peeter Sauter lastejutud "Kakamaailm" ja "Vorstileib". "Paadunud prosaist" Teet Kallas tunnistas, et on salaja luuletaja ("eks nad ole suurel määral imitatsioonid"), ja luges tekste, mis Viivi Luik raamatuks kokku pannud.

Mida neilt kirjanikelt toob tulevik, selgub raamatulettidelt.
Seni võivad kirjandushuvilised kihlvedusid sõlmida, kas Andrei Hvostov jätkab Jaan Krossi missiooni ajalooliste isikute avajana, ent võttes mõtestada isikuid kurjuse poole pealt.