Enn Parve: Kas high-tech- või land-art-arhitektuur?

Enn Parve.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Lääne-Virumaa keskraamatukogu vestibüüli kumeral seinal saab uudistada Eesti maaülikooli maastikuarhitektuuri magistriõppe tudengite temaatilisi kursusetöid - ideekavandeid meie Rakvere Seminari tänava võimalikest tulevikuvisioonidest.


Jäin minagi neid silmitsema, lootes leida lapsepõlve koolitee kauneid ja kodulinna sobituvaid lahendusi.

Tööde sisusse süüvides jahtus mu "sisemine põlemine" arutlevaks rahuks.

Noorte naistudengite esmapilgul haaravad tulevikunägemused ei mahtunud just kõige paremini minu mõistmisesse terviklikult ja tervislikult toimivast linnast, kutsuvalt üllatavast ja meeleliselt igati omaksvõetavast "pehmest" avalikust ruumist ehk siis miljöömaastikust.

Urbanistlik tänav

Vähemasti geomeetrias on sirge lühim tee kahe punkti vahel. Praktilises elus aga pole see alati vast õigeim valik. Arhitektuuris, eriti linnaehituses ja -planeerimises ei ole kohe toimivaid ja lõplikke lahendusi.

On hea, kui kontseptsioonist ja sellest vormunud ehituskunstilisest tegelikkusest saab teatud aja jooksul alguse iseennast loov "mäng", mis avalikus ja avatult ümbrusega suhestunud linnaruumis jääbki perpetum mobile'na toimima, luues uusi "mänge".

Visioon "Urbanistlik Seminari tänav" pakub äärmiselt minimalistlikku, ent samas küllalt jõulist ja "pehmet ruumi" lõhkuvat high-tech-arhitektuuri, mis kunstilises mõttes "lööb" vaid oma ülevoolava värviküllusega, meenutades väljavenitatud Rubiku kuubikut.

Kuidas oleks aga olemisega, kui see kõik kanda tegelikule Seminari tänavale!? Lisame siia veel looduslikult tekkiva tagajärjena hoonestikuvahelise tuultekoridori mõju ...

Tekstilises osas tsiteeritud Adriaan Geuze lauses "Linnad vajavad sürrealistlikku tänavamööblit, perversseid ruume ja provotseerivaid linnaelemente!" nõustun täielikult vaid kahe viimase sõnaga.

Toosama, Taanimaal sündinud (1960) ja Rotterdami arhitektuurifirmas West 8 ühe asutajaliikmena töötav andekas maastikuarhitekt ning disainer on teisal ometi öelnud: "Traditsiooniliselt on kasutatud hooneid, andmaks linnale Tähendust. Tugevaimaks eelduseks selle reegli toimivusele on maastikukujundus. Miski pole kultuuriliselt nii määratletud kui maastikutaju. Loova avaliku ruumi eelduseks on selles liikuva kogukonna olemuse tõeliselt sügav mõistmine."

Metallhaljastus

"Kasesalu" ("Birchgroove") metallist puuderühmi - lillepotid ja valgustid okstel rippumas? - iseloomustab looduse üle domineeriv tehiskeskkond.

Aedlinliku ajalooga Rakvere puhul ei tohiks see tees meie miljöömaastiku kujundamisse sobituda kohe sugugi mitte.

Õhtu- ja ööpimeduse valgustamine maapinna kõrgusmärgilt pole iseenesest kehv mõte, ent hämaruses ja vihmaniiskuses hubast nurgakest otsivas inimeses ei loo kiiskavad kunstkaselehed ja muu metallhaljastus küll eriti meeldivat emotsiooni.

Vastuvõetamatu tundub mulle ka üksikute looduslike kasekeste pikkimine nn sürrealistliku tänavamööbli (st metallhaljastuse) vahele.

Tagasi tulles Adriaan Geuze juurde: "Aadress ehk koht on minu tarvis mitmekihiline mõiste: ta on teie kodu peasissekäigul, kohal, kus end teostate, teie visiitkaardil, teiega suhtlejatel, avalikul alal. See antakse tänavatele või väljakutele, kuid selle saab anda ka infrastruktuurile ja miljöömaastikule."

Koht ja selle koha nimi suhestuvad tähendust omavalt maastiku kujundamisse ja selle kujundamise tulemusse.

Originaalsed "armid"

"Scari" ehk siis Seminari tänava kirurgilise operatsiooni autorid on ilmselt kõige rohkem kursusetöö sisu ja sisukusega tegelenud.

Originaalne "armide" kokkuõmblemine ja traageldamine igapäevaseks (mitte igavaks), väikesi tähendusi omavaks ja otsivaks maastikuks on hea "mäng".

Omal ajal Amsterdami tänavatel ja kanalite vahel kõndides imestasin viisaka ning aupakliku suhtlus- ja liikluskultuuri üle Hollandis.

Mõtiskledes nüüd meie Seminari tänavale "õmmeldud kanalite ja saarekeste" turvalisuse üle tundub, et Rakvere liikluskultuuril ja -viisakusel on veel pikk tee minna.

Mõneti häiris ikka ja jälle pelgalt asfaldi ja betooni kasutamine. Mõelda võiks hoopis meie rahvuskivi - pae kasutamisele. Eestimaa, eestlane ja paekivi on olnud ju läbi paljude aastatuhandete vägagi tihedalt ning eluliselt seotud.

Omadustelt on paas eri kihtides erinevate kasutusaladega ja ehitusmaterjalina tervislik ning sugugi mitte habras. Meie esivanemad on pae eri kasutusega kihtidele andnud ka ilusad nimed, nagu nahakord, mädakord, rabandus, tige seitsmene, kassikord, lutt, põhjatrepp, raudsüda-üheksane.

Ettepanekud


Et mitte jääda pelgalt väitlejaks või arvustajaks, tooksin oma "pakkumised".


Miljöömaastiku kujundamise praktiliselt küljelt peame arvestama ka maaaluste ja eluliselt vajalike liinide ja torustike paiknemisega. Ilmselt on tulevikus siiski vajalik optimaalse maapealse tulemuse saavutamiseks nende mõnetine ümbertõstmine.


Lähtuvalt sellest nihutaksin kaks liiklussuunda hoopis keskme poole koomale, jättes transpordivoogude eraldamiseks ning trassihoolduse ja -teeninduse kontrollkaevude tarvis minimaalse ala.

Nõnda tekib võimalus suurendada "pehmet" rohelise avaliku ruumi ala koos "provotseerivate" linnaelementidega hoopis kahel pool äärtes. Tekib uus ruum ka jalgrattureile.

Vähendamaks niigi jõulist "sirgjoont kahe punkti vahel", kujundaksin seda läbivad ülekäigurajad ovaalsete või ringikujuliste saarekestega, hoonestuspoolsetesse servadesse parkimistaskud, loomuliku loodusega maastikku sobitaksin valgeid skulpturaalseid vorme, kindlasti ka veemotiive.

Kuid, mida arvate teie?

Tagasi üles