Mihkel Oviir: Pensioniiga tuleb paratamatult tõsta

Riigikontrolör Mihkel Oviir. Foto: Peeter Langovits.

Loomulikult oleks pensioniea tõstmine mõistlik. Viitasin juba aasta tagasi oma kõnes riigikogu ees, et ei tohi oodata otsustega aastani 2016, millal lõpuks naiste ja meeste pensioniiga võrdsustub 63 eluaastani, ja alles siis hakata mõtlema, mis saab edasi.

Võimalik, et kui see 65. eluaasta märk on saavutatud, tuleb liikuda edasi ka 67. eluaastani. See ei ole loomulikult probleemi lahendus, kuid toob teatavat leevendust.

Meie probleem on ju see, et töötajate ja pensionäride suhtarv on totaalselt paigast ära. Meil on vaja oluliselt rohkem maksumaksjaid. Pakkusin aasta eest välja ka arutelu, kuidas saada siia juurde näiteks mitusada tuhat tippkvalifikatsiooniga noort, kes pisutki normaliseeriks töötajate-pensionäride suhtarvu. Ja muidugi tuleb meil tõsta tööviljakust ja suurendada majanduse arengu soodustamise kaudu rahvuslikku rikkust.

Tahaksin vastuvaidlejatelt teada, kust see raha siis tuleb, millega üha suurenevat pensionäride hulka ülal pidada. Kui pensioniiga ei taheta tõsta ja maksumaksjate ehk töökäte arvu ei suudeta hoida või suurendada, siis on paratamatu alternatiiv riikliku pensioni suuruse püsimine või selle vähenemine.

Kordan veel - kel on paremaid variante, see pakkugu see töötav ja jätkusuutlik lahendus välja. Hala raske saatuse pärast meid ei aita, on vaja selgeid, ratsionaalseid otsuseid. Ja kiiresti.

Vananeva rahvastiku tõttu on ka Euroopas suund, et tööhõivest ei lahkutaks vähemalt 65. eluaastani. Muidugi tuleb vaadata, et inimene teeks sel juhul eakohast tööd, füüsiline rassimine või kõrgendatud reaktsioonikiirust nõudvad tööd pole enamasti teatud eas jõukohased. Kogu see teema on seotud ka elukestva õppega. Tuleks kasutada paindlikku tööaega, osaajaga töötamist jne.

Eesti probleemiks on ka väga suur nende inimeste hulk, kes jäävad pensionile aastaid enne tegeliku pensioniea saabumist. Tuleks kasutada mitmesuguseid meetmeid selle piiramiseks ning ergutada inimesi mitte jääma pensionile enne pensioniea saabumist ja soodustada nende edasitegutsemist ka pärast seda.

Millegipärast räägitakse selle peale taas, et meil pole noortelgi tööd, kuhu siis veel need vanemad inimesed tööle panna. Lähtutakse jälle tänase päeva või järgmise aasta olukorrast. Mina räägin sellest, mis on 20, 30 ja 40 aasta pärast, kui meil selgelt napib töökäsi.

Rõhutan eriti - aus on need otsused teha juba täna, et inimesed teaksid vähemalt 15-20 aastat ette, milline on nende pensionilemineku iga. Isegi rikas Saksamaa otsustas 20aastase üleminekuperioodiga tõsta pensioniea 67. eluaastani.

Teine argument, millega pensioniea tõstmise vastu sõditakse, on Eesti meeste lühike keskmine eluiga. Selle eluea pikendamine on paljuski meie endi kätes - tehkem sporti, ärgem kuritarvitagem alkoholi, vaadakem ligimest ja maailma lahke pilguga, mitte kurjalt.

Ükski neist mõjutegureist ei sõltu inimese materiaalsest rikkusest või vaesusest. Sellele keskmisele ei maksa muide pensioni kontekstis üleliia rõhuda - eksperdid viitavad, et need mehed, kes keskeani elavad, saavad ka suure tõenäosusega pikalt pensionipõlve pidada.