/nginx/o/2016/02/26/5097833t1hae27.jpg)
/nginx/o/2008/12/10/103261t1h6e55.jpg)
Kaheksaaastane tüdruk palub juba vähemalt sajandat korda: "Emme, võtame koera." Ema selgitab uuesti, rahulikult, et me elame linnakorteris ega saa koera võtta.
Repliik: Kellegi eest hoolitseda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Aga võtame siis roti, mu klassiõel on. Ma nii väga tahan oma looma," tuleb tirts välja uue ideega. Ema võtab mõtlemisaega.
Kas tuleb tuttav ette? Ilmselt on selliseid jutuajamisi olnud paljudes perekondades. Tihti on vanemad probleemi ees - ühest küljest on tore, kui laps maast madalast kellegi eest hoolitsema õpib, teisalt ei ole mingil põhjusel võimalik looma võtta.
Ema siiski ei ostnud tütrele rotti, kuid viis ta kodutute loomade varjupaika ning nüüd käivad nad lapsega kord nädalas sealsete kutsadega jalutamas.
Samuti lepiti kokku, et maal elav vanaema ei anna kõiki hiljuti sündinud kassipoegi ära, vaid üks neist jääb tüdrukule. Kui maal mammal külas käiakse, on kiisuga müramine ja toitmine lapse ülesanne.
Tüdruk on väga rahul, et tal on nüüd oma loom ja ta saab head teha, kui varjupaiga loomade eest hoolitseb.