Juhtkiri: Dilemma pensionäridega

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Paarkümmend aastat tagasi saadeti naised pensionile viiekümne viieselt ja tervist kahjustavat tööd teinud viiekümneselt. Mehed vastavalt kuuekümneselt ja viiekümne viieselt.

Hiljuti tõsteti pensioniiga 63 aastani, nüüd on valitsusel plaan seda veel kaks aastat edasi lükata, nii et 2024. aasta lõpuks oleks see 65 eluaastat.

Pensioniea tõst­misega väheneksid riigi kulud pensionidele 2025. aastast alates hinnanguliselt kaks mil­jardit krooni aastas. Kui võrrel­da seda praeguse riigieelarvega, mis on veidi alla sa­ja miljardi krooni, siis on tegu arvestatava summaga, kuid kas see on ikkagi lahendus?

Ühelt poolt rahvastik va­naneb, teisalt napib inimestel niikuinii tööd. Pensioniea tõstmise ajastus on igatahes halb, sest nii te­kib suur hulk inimesi, kes on jõudnud kõrgesse ik­ka, kes pole tööturul kon­kurentsis, keda lisaks kimbutavad tervisehädad, aga kel pensionile jäämise võimalust ei ole. Kuidas need inimesed hakkama saavad?

Reeglina pole enamikul ka või­malik midagi vanaduspäevadeks koguda. Ja kui riik ei võimalda neil jääda väljateenitud pensionile, millele lisanduksid veel pankadesse pandud "sambad", siis tuleb mingil muul moel neid inimesi toetada, sest oma jõuga paljud neist toime ei tule. Kulutusi teha tuleb nii või teisiti, küsimus on, kas inimesele väärikalt pensioni makstes või siis vähem väärikalt abiraha.

Kindlasti ei saa heaks kiita Meelis Ato­neni võrdlust, kus ta rääkis pensionide suurusest kui sangpommist riigieelarve küljes. Kõigil teistel vanuserühma­del on samuti oma vajadused ja ootused riigi suhtes.

Paraku on neid, kes pensionide maksmi­seks makse mak­savad, suhteliselt vähem kui pensionil olevaid inimesi. Kuid arvestades, et Eesti meeste keskmine eluiga on 65-67 aastat, ei saakski enamik neist pensionäripõlve nautida.