Paarkümmend aastat tagasi saadeti naised pensionile viiekümne viieselt ja tervist kahjustavat tööd teinud viiekümneselt. Mehed vastavalt kuuekümneselt ja viiekümne viieselt.
Juhtkiri: Dilemma pensionäridega
5. november 2009, 07:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti tõsteti pensioniiga 63 aastani, nüüd on valitsusel plaan seda veel kaks aastat edasi lükata, nii et 2024. aasta lõpuks oleks see 65 eluaastat.
Pensioniea tõstmisega väheneksid riigi kulud pensionidele 2025. aastast alates hinnanguliselt kaks miljardit krooni aastas. Kui võrrelda seda praeguse riigieelarvega, mis on veidi alla saja miljardi krooni, siis on tegu arvestatava summaga, kuid kas see on ikkagi lahendus?
Ühelt poolt rahvastik vananeb, teisalt napib inimestel niikuinii tööd. Pensioniea tõstmise ajastus on igatahes halb, sest nii tekib suur hulk inimesi, kes on jõudnud kõrgesse ikka, kes pole tööturul konkurentsis, keda lisaks kimbutavad tervisehädad, aga kel pensionile jäämise võimalust ei ole. Kuidas need inimesed hakkama saavad?
Reeglina pole enamikul ka võimalik midagi vanaduspäevadeks koguda. Ja kui riik ei võimalda neil jääda väljateenitud pensionile, millele lisanduksid veel pankadesse pandud "sambad", siis tuleb mingil muul moel neid inimesi toetada, sest oma jõuga paljud neist toime ei tule. Kulutusi teha tuleb nii või teisiti, küsimus on, kas inimesele väärikalt pensioni makstes või siis vähem väärikalt abiraha.
Kindlasti ei saa heaks kiita Meelis Atoneni võrdlust, kus ta rääkis pensionide suurusest kui sangpommist riigieelarve küljes. Kõigil teistel vanuserühmadel on samuti oma vajadused ja ootused riigi suhtes.
Paraku on neid, kes pensionide maksmiseks makse maksavad, suhteliselt vähem kui pensionil olevaid inimesi. Kuid arvestades, et Eesti meeste keskmine eluiga on 65-67 aastat, ei saakski enamik neist pensionäripõlve nautida.