Nõustades töötuid Eestimaa eri paigus, olen kogenud, kui lootusetuna tajuvad inimesed elu pärast töö kaotamist.
Istub näiteks vastas viiekümnenda eluaasta poole rühkiv mees, kes kunagi juhuse tõttu sattus tööle kohalikku sovhoosi, seejärel tehase töökotta, siis haltuurat tegema, ja nii see elu läks.
Viimased kümme aastat möödusidki töömehel kohalikus tehases, kuni see uksed sulges.
Säärasel moel töö kaotanud inimeste olukord annab aimu traagikast, mis kaasub sellega, kui väikestes paikades elavad inimesed ühe kohaliku tööandja nagu õlekõrre küljes ripuvad.
Mees on nõutu, kimub närviliselt sigarette ja ei näe põhjust kodus diivaniltki tõusta - tema oskusi ei vajata. Midagi juurde õppida - nalja teete, mõnd teist ametit proovida - mõnitate või, tõrjub mees ja tema silmanurgas läigib tagasihoitud pisar.
Too mees pole kahjuks ainus, kes töö kaotamise järel endast midagi suurt ei arva.
Ometi, kui kaevata hoolega, tuleb minevikust välja paljugi põnevat ja lootust andvat - teadmisterohke lapsepõlv õpetajatest vanemate peres, süvendatud matemaatikahuvi, truuks meheks olemine oma naisele, igapäevane malemäng ja muhedad loodusjutud lastelastele.
Lõpuks räägin talle, kuidas põhjanaabrite juures on tavaks veel kuuekümnendates eluaastates uus haridustee jalge alla võtta ja õppidagi just seda, mis hinge kosutab - aiandust, mesindust, loodust, sepatööd, kokandust või muud. Kas oled sa siis mees või naine, olnud enne traktorist või finantsdirektor, kunagi ei ole hilja alustada uue õppimist, keerata uus lehekülg, vahetada kas või elukohta, kui see vajalik peaks olema.
Liiga vana karjääriks
Elust toodud näited panevad mehe lootusrikkamalt kaasa noogutama ja endas tugevusi nägema. Aga vanus! Kes see peagi viiekümneseks saavat pässi õpetab ja kuskil uues ametis ootab!
Hoolimata sellest, et meie armastatud majandusgeograafid räägivad rahva tervise paranemisest, üha pikenevast elueast ja sellest, kuidas täna ja tulevikus tuleb teha võimetekohaselt tööd ja õppida kuni elu lõpuni, levib visalt ka "liiga vana õppimiseks" müüt.
Küll kurdetakse selle üle, et vanameistrid jäävad jõude, selmet kogetut, õpitut ja akumuleeritud tarkusi ka pärast ametlikku pensioniaega nooremale põlvkonnale edasi anda.
Samas ei tegeleta piisavalt vanemaealise töötajaskonna väärtustamisega.
Nii pole imestada, et viiekümnesed koondatud end eriti lootusetus olukorras tunnevad. Kuidas sa ikka noortega tööpuuduse tingimustes võidu jooksed.
Kui aga tahame end igas vanuses täisväärtuslikuna tunda, peame kogema seda, et oleme vajalikud ning selles suunas tegutsema. Nii nagu paljudes teistes kultuuriruumides, võib siinseski ühe inimese ellu mahtuda mitu tööalast eneseteostust.
Näiteks töötas naine kuni 35. eluaastani raamatupidajana, tundes samal ajal hobi korras huvi veel kokakunsti ja psühholoogia vastu. Kuni neljakümnendani õpibki naine paralleelselt psühholoogiat, tegeleb vaimsete distsipliinidega, praktiseerib loovteraapiaid energeetilisest massaažist saviteraapiani ja töötab edukalt nõustajana kuuekümnenda eluaastani.
Siis aga loob poja pere keskkonnahoidliku turismitalu ja palub ema appi kodust kohvikut käima lükkama. Naine otsustab seal koos miniaga oma koka- ja leivaküpsetaja oskused õitsema lüüa. Lemmikharrastusena jätkab naine ka enesearengukoolituste korraldamist.
Ning pole välistatud, et 80aastaselt koostab ta raamatu või satub olema kohalikus koolis külalisõpetaja, kes noortele oma karjäärist, psühholoogiast või toitlustusettevõtlusest pajatab.
(Loen hetkel Lennart Meri kunagisest adjutandist Paavo Loosbergist, kes 90aastasena tegeleb kaks päeva nädalas vabatahtlikuna Torontos Eesti keskarhiivis eesti kultuuripärandi salvestamisega).
Loov maailmavaade
Loomisvõimes ongi asi. Alati saame valida, kas elada kui avastajad, et näe, maailm on selline ja meil tuleb leppida, või kui loojad, kes ise maailma paremaks paigaks püüavad kujundada. Kujundamiseks materjali meil on, puudu on infost ja eneseusk on paljudel õhuke.
Kust too mees seal maapaos peakski teadma, et Türil saab õppida hobulausujaks ja Luual metsamatkajuhiks, Räpinas arboristiks, Vana-Vigalas sepaks - ning kõike seda tasemel õppejõudude käe all ja eri vanuses kursuslaste seltsis.
Või et tunnustatud treiali ja tislerina võiks end täiendades jõuda sellist puidutöötuba juhendama, kus noortele oskusi jagada. Ja nii kaua, kui kursustele ei pääse, võib raamatukogust huvi pakkuval teemal raamatuid laenutada, internetist ööülikooli loenguid kuulata või ajakirjadest infot otsida.
Vahel pole vaja töö kaotamisel tingimata asuda kohe uut õppima, vaid keskenduda oma hobidele või vabatahtlikule tööle.
Harrastusi südamega tehes võivad needki ellu tõmmata rohkemaid töövõimalusi.