Tiina Saar: Üks elu, kolm karjääri

, karjäärinõustaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiina Saar.
Tiina Saar. Foto: Erakogu

Nõustades töötuid Eestimaa eri paigus, olen kogenud, kui lootusetuna tajuvad inimesed elu pärast töö kaotamist.



Istub näiteks vastas viiekümnenda eluaasta poole rühkiv mees, kes kunagi juhuse tõttu sattus tööle kohalikku sovhoosi, seejärel tehase töökotta, siis haltuurat tegema, ja nii see elu läks.


Viimased kümme aastat möödusidki töömehel kohalikus tehases, kuni see uksed sulges.

Säärasel moel töö kaotanud inimeste olukord annab aimu traagikast, mis kaasub sellega, kui väikestes paikades elavad inimesed ühe kohaliku tööandja nagu õlekõrre küljes ripuvad.

Mees on nõutu, kimub närviliselt sigarette ja ei näe põhjust kodus diivaniltki tõusta - tema oskusi ei vajata. Midagi juurde õppida - nalja teete, mõnd teist ametit proovida - mõnitate või, tõrjub mees ja tema silmanurgas läigib tagasihoitud pisar.

Too mees pole kahjuks ainus, kes töö kaotamise järel endast midagi suurt ei arva.

Ometi, kui kaevata hoolega, tuleb minevikust välja paljugi põnevat ja lootust andvat - teadmisterohke lapsepõlv õpetajatest vanemate peres, süvendatud matemaatikahuvi, truuks meheks olemine oma naisele, igapäevane malemäng ja muhedad loodusjutud lastelastele.

Lõpuks räägin talle, kuidas põhjanaabrite juures on tavaks veel kuueküm­nendates elu­aas­tates uus haridustee jalge alla võtta ja õppidagi just seda, mis hin­ge kosutab - aiandust, mesindust, lood­ust, sepatööd, kokandust või muud. Kas oled sa siis mees või naine, olnud enne traktorist või finantsdirektor, kunagi ei ole hilja alustada uue õppimist, keerata uus lehekülg, vahetada kas või elukohta, kui see vajalik peaks olema.

Liiga vana karjääriks

Elust toodud näited panevad mehe lootusrikkamalt kaasa noogutama ja endas tugevusi nägema. Aga vanus! Kes see peagi viiekümneseks saavat pässi õpetab ja kuskil uues ametis ootab!

Hoolimata sellest, et meie armastatud ma­jan­dusgeo­graa­fid räägivad rahva ter­vise paranemisest, üha pikenevast elu­east ja sellest, kuidas täna ja tu­levikus tuleb teha võimete­ko­ha­selt tööd ja õppida kuni elu lõpuni, levib visalt ka "liiga vana õppimiseks" müüt.

Küll kurdetakse selle üle, et vanameistrid jää­vad jõude, sel­met kogetut, õpi­tut ja akumu­leeritud tarkusi ka pärast ametlikku pensioniaega nooremale põlvkonnale eda­­si anda.

Samas ei tegeleta pii­savalt vanemaealise töötajas­konna väärtustamisega.

Nii pole imestada, et viiekümnesed koondatud end eriti lootusetus olukorras tunnevad. Kuidas sa ikka noortega tööpuuduse tingimustes võidu jooksed.


Kui aga tahame end igas vanuses täisväärtuslikuna tunda, peame kogema seda, et oleme vajalikud ning selles suunas tegutsema. Nii nagu paljudes teistes kultuuriruumides, võib siinseski ühe inimese ellu mahtuda mitu tööalast eneseteostust.

Näiteks töötas naine kuni 35. eluaastani  raamatupidajana, tundes samal ajal hobi korras huvi veel kokakunsti ja psüh­holoogia vastu. Kuni nelja­kümnendani õpibki naine paral­leel­selt psühholoogiat, tegeleb vaimsete distsipliinidega, prak­tiseerib loovteraapiaid ener­gee­tilisest massaažist saviteraapiani ja töötab edukalt nõu­stajana kuuekümnenda elu­aastani.

Siis aga loob poja pere kesk­konnahoidliku turismitalu ja pa­lub ema appi kodust kohvikut käima lükkama. Naine otsustab seal koos miniaga oma koka- ja leivaküpsetaja oskused õitsema lüüa. Lemmikharrastusena jätkab naine ka enesearengukoolituste korraldamist.

Ning pole välistatud, et 80aastaselt koostab ta raamatu või sa­tub olema kohalikus koolis külalisõpetaja, kes noortele oma karjäärist, psühholoogiast või toitlustusettevõtlusest pajatab.

(Loen hetkel Lennart Meri kunagisest adjutandist Paavo Loosbergist, kes 90aastasena tegeleb kaks päeva nädalas vabatahtlikuna Torontos Eesti keskarhiivis eesti kultuuripäran­di salvestamisega).

Loov maailmavaade

Loomisvõimes ongi asi. Alati saame valida, kas elada kui avas­tajad, et näe, maailm on sel­line ja meil tuleb leppida, või kui loojad, kes ise maailma paremaks paigaks püüavad kujun­dada. Kujundamiseks materjali meil on, puudu on infost ja eneseusk on paljudel õhuke.

Kust too mees seal maapaos peakski teadma, et Türil saab õppida hobulausujaks ja Luual metsamatkajuhiks, Räpinas arboristiks, Vana-Vigalas sepaks - ning kõike seda tasemel õppejõudude käe all ja eri vanuses kursuslaste seltsis.

Või et tunnustatud treiali ja tislerina võiks end täiendades jõuda sellist puidutöötuba juhendama, kus noortele oskusi jagada. Ja nii kaua, kui kursustele ei pääse, võib raamatukogust huvi pakkuval teemal raamatuid laenutada, internetist ööülikooli loenguid kuulata või ajakirjadest infot otsida.

Vahel pole vaja töö kaotamisel tingimata asuda kohe uut õppima, vaid keskenduda oma hobidele või vabatahtlikule tööle.

Harrastusi südamega tehes võivad needki ellu tõmmata rohkemaid töövõimalusi.

Tagasi üles