Läksin hingedeajal kalmistule. Võtsin kaasa küünlad ja tikud. Mobiili ja kella jätsin koju.
Repliik: Ajast väljas
11. november 2009, 08:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõndisin kalmult kalmule. Panin küünla ja mõtlesin. Emale. Isale. Vennale. Vanaemale. Vanaisale. Vanavanaemale ja vanavanaisale, keda pole oma silmaga näinudki. Vanatädidele. Ja nendele sugulastele, kes magavad igavest und.
Mõtlesin just nii kaua, kui mõtteid oli. Olemisest, mitteolemisest ja mälestustest. Inimesest ja igavikust. Novembritaeva ja raagus puude all valitses kõiksus. Aega poleks nagu olnudki. Ja hing muutus kergeks.
Kiirustamisest kantud päevades ei pane me tähelegi, kui väga vajame hetki, kui astud ajast välja ning "mõtled elule ja millelegi muule", nagu sõnastas igavikumees Juhan Viiding.