Keerulistel aegadel suureneb ka röövpüüdjate arv

Vatslovas Budrikas. Foto: Meelis Meilbaum

Keskkonnainspektsiooni Ida regiooni Lääne-Virumaa büroo juhtivinspektori Vatslovas Budrikase tööpõld on lai, ulatudes Virumaa metsajärvedest Soome lahe veteväljani, kus ta põhiülesanne on meie kalavarude kaitse.

Millised on teie kui keskkonnakaitse juhtivinspektori töökohustused?

Üksteist aastat tagasi, kui tulin keskkonnainspektsiooni tööle, olin Lääne-Virus ainus inspektor ja tegelesin sellel ajal kõigega, mis keskkonnakaitset puudutas.

Siis olid kõige sagedasemad metsavargused. Nüüd on Lääne-Virumaa büroos kümme keskkonnakaitse inspektorit ja toimunud spetsialiseerumine valdkondade järgi, mida on kokku ligi paarkümmend.

Praegu hõlmab minu töö veekogusid ja kalandust. Teen koos oma kolleegiga kalapüügi järelevalvet nii merel kui siseveekogudel. Meie kontrollida on kõik maakonna veekogud: järved, jõed, ojad, tiigid ... Lisaks Lääne-Virumaa merepiir, mis hakkab Eru lahest ja lõpeb Mahus ning mida on ühtekokku 80 kilomeetrit.

Ühtlasi jälgime ka looduskaitsenõuete täitmist meresaartel, veeseaduse nõuetest kinnipidamist ning muudki looduses toimuvat.

Kas majanduskriisi ajal on suurenenud ka röövpüüdjate hulk?

Oma töökogemuste põhjal võin öelda, et majanduslikult keerulisematel aegadel hakatakse rohkem röövpüügiga tegelema, suureneb salaküttimine ja kasvavad metsavargused.

Nagu kolleegidelt kuulnud olen, sagenevad just küttepuude vargused. Suured metsavargused on varasemate aegadega võrreldes siiski oluliselt vähenenud.

Kõige rohkem keskkonnaalaseid rikkumisi saadetakse korda ilmselt kalapüügi valdkonnas.

See on tõepoolest nii. Kalapüügihuvilisi on väga palju ja nende hulgas on neid, kes kipuvad seadustest mööda hiilima. Sealjuures ei ole tegemist ainult oma maakonna elanikega.

Paljud viimasel ajal meie maakonna veekogudel vahele jäänud röövpüüdjad on olnud pärit Tallinnast või Ida-Virumaalt. Ka Ida-Virumaal on ebaseaduslik kalapüük tõsiseks probleemiks.

Seda on märgata kas või rannikuala kontrollides. Liikudes Lääne-Virumaalt mööda Soome lahte Kalvi poole, leiame merest tihti hulgaliselt odavaid Hiina päritolu kalapüügivõrke, millega röövpüüki tehakse. Kui oma maakonnas on olukord kontrolli all, käime Ida-Virumaal kolleegidel abiks.

Kui pikad on teie tööpäevad?

Inspektori töö ei käi kellast kellani. Tööülesannete täitmiseks peavad inspektorid olema valmis ööpäev läbi. Iga hetk võib saabuda oluline info, millele tuleb kiiresti reageerida.

Praegune kriisiaeg on pannud meie tegevusele siiski teatud piirid, sest napib ressursse. Igat õngemeest me kontrollida ei jõua. Käime öösiti laevadel, kontrollime traallaevu, võrgupüügil hoiame silma peal iga päev. Teeme reide elektriga röövpüüdjate tabamiseks.

Kas röövpüüdjatel on Lääne-Virumaal ka oma lemmikpaigad?

Röövpüüdjate lemmikpaigad on lõhilaste kudejõed ja nende suudmealad, kuhu kiputakse võrke sisse panema. Sisejärvedel on rohkem rikkumisi kevaditi.

Üks tõsisemaid kuritegusid on elektriga kalapüük, millega Lääne-Virus paraku kokku puutume. Selle röövpüüdjate seltskonna kinnivõtmine on keeruline ja komplitseeritud. Nemad tegutsevad hästi organiseeritud gruppides ja on varustatud ööbinoklite ja raadiosaatjatega. Veekogudele pannakse valvajad, kes teatavad keskkonnainspektorite saabumisest.

Kui edukas on olnud teie tegevus nimetatud röövpüüdjate jõukudega?

Paar aastat tagasi sügisel õnnestus tabada neli niinimetatud elektrikute brigaadi. Saime röövpüüdjad kätte otse teolt. Need olid ühisoperatsioonid koos piirivalvurite ja politseinikega.

Politseinikud olid varustatud nende operatsioonide ajal automaatrelvadega, sest "elektrikute brigaadid " on hästi organiseeritud ja ohtlikud jõugud. Nende vastu aitab pidev ja tõhus järelevalve, abiks on ka seaduskuulekatelt harrastuskalastajatelt saadav info.

Kas töökohustuste täitmisel olete olnud ka surmaga silmitsi?

Eluohtlikke olukordi otseselt ei ole olnud. On juhtumeid, kui meie korraldustele pole allutud, on üritatud füüsiliselt vastu hakata või põgeneda.

Olen teeninud Vene kroonus õhudessantvägedes ja ma ei karda kurjategijatele vastu astuda. Vaim on endiselt kõva, aga füüsiline osavus ja jõud kipuvad aastatega vähenema. Loomulikult püüame röövpüüdja tabamisel talle põgenemise mõttetuse sõnadega selgeks teha ja füüsilist kontakti vältida, kuid mõne inimese puhul ainult sõnadest ei piisa.

Kui soolased on röövpüüdjatele määratud trahvid?

Hiljuti pidi 230 vähki püüdnud kodanik maksma trahvi kokku 32 200 krooni.

Ühe keeluajal püütud lõhe eest tuleb maksta 4500 krooni. Üks forell maksab röövpüüdjale 900 krooni. See on keskkonnakahju, mis tuleb riigile iga isendi pealt tasuda.

Mis teile teie töös meeldib?

Lapsest saadik on mulle meeldinud loodus ja veekogud. Tean kõiki Virumaa järvi ja jõgesid. Kui ihtüoloogidega kalu märgistamas käin, imestavad nad tihti, kuidas ma Virumaad nii hästi tunnen.

Kuid olen ju oma kodumaakonna loodust tundma õppinud üle kolmekümne aasta ja soovin seda hoida ja säästa.

Heameelt valmistab see, et oleme suutnud tuua elu Porkuni järve selle lauskuivamise järel. Muretsesime sõpruskonnaga kalamaime ja lasime need järve. Lõin ettevõtmises kaasa nii jõuga kui toetasin materiaalselt.