Eesti keeles on sõnad "riis" ja "kriis" üsna sarnased, ehkki midagi muud ühist neil ei tohiks nagu ollagi.
Toivo Keva: Kas käes on kuldne (k)riis?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku on meie maale saabunud majandussurutis ehk kriis kujundlikult võrreldav ühe riisipõlluga, mis on tänaseks kuivale jäetud.
Tagajärjeks on kõrbenud kuldsed viljapead ning paljulubava saagi hävimine põletavas päikeses. Veepuudust Eestis küll karta pole, aga riisi me ju ka ei kasvata, kuid võrdlus iseenesest on tabav.
Ühtaegu võime kriisi mõista veel kui suurepärast võimalust selleks, et ükskord aru saada, kuhu oleme jõudnud ning mis suunas peaksime oma ühiskonda ja riiki pöörama.
Ja kriis võiks osutuda kuldseks selles mõttes, et suudame oma majanduse välja viia kivi- või rauaajast, mis on iseloomustanud senist arengut: võimalikult osava ja primitiivse allhanke pakkumine; vahendustegevus rikka Lääne huvides, kasutades vaese Ida naiivset vastuvõtlikkust; otsekohene Eesti tööjõu tunnustatult kõrge intellektuaalse taseme ohjeldamatu raiskamine ja koos sellega küüniline orienteerumine ülimadalaile tööjõukuludele (mida kahtlemata soodustavad ülikõrged tööjõumaksud).
Sõltuvus investeeringutest
Eesti on valinud avatud majandusmudeli, mis on tulemuslik, kui investeeringute vool on katkematu, ja hukatuslik, kui investeeringud katkevad. Oleme ju aastaid elanud selgelt üle jõu, tahtes helde laenurahaga kiiresti saavutada oma olmes samasugust elukvaliteeti nagu põhjamaiste naabrite juures.
Kuni põhjanaabreile oli kasulik selle õhutamine, et ostaksime nende kaupa, arendamata välja oma kõrgema tarbimisväärtusega toodete tootmist, voolas eurosid ja kroone meile kui mussoonvihma ajal vett riisipõldudele.
Ent kui sajupilved hajusid ja kõrvetav päike hakkas meie (k)riisipõlde kuivatama, sulgesid põhjanaabrid kähku oma valuutakraanid. Muu hulgas selleks, et me jumala pärast ei suudaks uutes oludes ümber orienteeruda ega hakata nende enda raskustes vaevlevale tööstusele ja ekspordile konkurentsi pakkuma.
Niisiis, lootused välisinvesteeringute peatsele uuele kasvule meie lähiriikidest on ehitatud liivale. Peame suutma ise kiiresti oma majanduse ümber struktureerida, võttes küll paradoksaalselt eeskujuks just neidsamu põhjamaid, eelkõige Soomet.
Vastame nende kasvavale umbusule meie suhtes ja soovimatusele meid sama tõhusalt edasi toetada nende oma raha-Sampo kopeerimisega! Või vähemasti samasuguse mõõga tellimisega Soome seppadelt, nagu Kalevipoeg kunagi sai.
Jätkusuutlik mudel
Eesti pea ainsaks võimaluseks ellu jääda on, kui valida jätkusuutlik kasvumudel, mille aluseks on meie senised tugevused ja paindlikkus ning mille mootoriks on tootlikkuse kasv, et leida võimalusi potentsiaalse pikaajalise arengu tagamiseks.
Ühtaegu peame tunnistama seni tehtud vigu ja hoiduma edaspidi majanduse poliitilisest või muul eesmärgil ülekuumendamisest, sealhulgas vältima ka põhjendamatute liigkasumite kasvatamist.
Euroopa tasemel tähendab see toetada efektiivsuse tõstmisele suunatud jätkusuutliku kasvu poliitikaid, Eesti-siseselt aga keskendumist tööturu otsustavale reformimisele ja igasuguse säästliku, rohelise innovatsiooni jõulisele stimuleerimisele.
Tuleks loobuda monokultuurse majanduse ihalusest, mis on olnud orienteeritud vaid kinnisvara- ja vahendussektorile. Ainult selline pööre aitaks meil kiiremini vabaneda sotsiaalseid pingeid genereeriva suure tööpuuduse rusuvast koormast.
Valikud, mis tehakse praegu, kriisi põhjas, määravad majanduskasvu kiiruse ja jõu tulevasel aastakümnel ja ilmselt kauemakski, arvestades eriti meie demograafilise situatsiooni tõsiseid väljakutseid. Prioriteedid sellise eesmärgi saavutamiseks oleksid järgmised:
1) säilitada praegune konservatiivne fiskaalpoliitika ning vabaturu põhimõtted töö- ja hüviste turul;
2) otsida värskeid lahendusi tööturul, aktiivsem tööturupoliitika ja (ümber)koolitused;
3) ausam integratsioon ja avatus välismaailmale;
4) teadmiste kolmnurga arendamine: hariduspoliitika (Soome keskhariduse süsteem, USA kõrgharidus), innovatsiooni ergutamine, "targad" investeeringud;
5) Euroopa ühisturu toetamine: surve teistele riikidele (peer pressure);
6) roheliste tehnoloogiate meelitamine ja väljatöötamine, kasutades maksimaalselt ära Euroopa Liidu tõukefondide võimalusi.
Kõige selle saavutamine eeldab loobumist sisemaisest mudaloopimisest ja jala tahapanemist - ühiskondlikku kokkulepet Iirimaa näitel, s.t radikaalsete valikute realiseerimiseks tugevat ja võimalikult üksmeelset ühiskonda, toetust eri poliitikate valikule, ühiskonna eri rühmade tasemel konsensuslikke kokkuleppeid, millele eelneb dialoog sotsiaalpartnerite vahel jmt.
Kasuks tuleksid läbipaistvad otsused riigi poliitikas, ühiskondlikud arutelud, kaasates võimalikult laialt meediavahendeid ning kompetentseid teadlasi.
Vältimatu on Eesti kui võrdväärse ELi riigi aktiivsem osalus Euroopa üldiste poliitikate kujundamisel, oma rahvuslikest seisukohtadest laialdane teavitamine, teiste riikidega kompleksivaba suhtlemine, ja seda mitte ainult Liidu sees, vaid ka meie lähimate naabrite, potentsiaalsete partnerite suunal.