Urve Tinnuri: Jälgimine pole märkamine

Urve Tinnuri. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Õhtupoolikuil, mil pimedus juba enne kellaviie­teed pärale jõuab, on aega mõtlik olla. Istuda näoga elu poole ning juurelda näiteks selle üle, miks üks väärtus siin issanda maailmas kipub sageli olema teisega haigettegevalt pöördvõrdeline.

Tuhmumata mälestuste kau­gusel asuvas möödanikus, mil poeletid olid tühjad, majakatused sammaldunud eterniidist ja tänaval kõpsuvad kingapaarid enamasti à la Kommunaar, jätkus inimestel aega kaas­lasele otsa vaadata ja üleaedse või töökaaslase mured lõpuni ära kuulata.

Nüüd aga, kui silmaga nähtavat ja käega kombatavat küllust on otse hulluksajavalt palju, on südameis võtnud koha sis­se kolm K-d.

Ei, mitte Kin­der, Küche ja Kirche, vaid kade­dus, kurjus ja kaebamisvalu. Sel­le, pühakirjast kauges kaares mööda käiva kolmainsuse najal püsib püsti röövkapitalismi sünnitatud, südameseadusi läm­matav ja hingeharitust põlastav maailm.

Absoluutne kontroll

Oleme jõudnud päevadesse, mil looma­de­le paigaldatakse kiipe ja autodesse po­sit­sio­nee­rimis­sead­meid.

Allu­va iga samm on töö­andjale näh­tav ja iga liigutu­se kohta võidakse aru pärida - um­bes nii, et kas mees pööras metsateele ikka selleks, et mitte suure magistraali ääres oma pissikaare kõrgust demonstreerida, või kas teine mees poetas ikka hunniku sinna, kuhu kallil tööajal julges kükitada.

Pole imeks panna, kui panga laenunõustajagi juhtub küsi­ma, et miks, armas sunnismaine klient, ostsid diivani pealinnast, kui oleksid võinud selle ka provintsipoest saada.

Selle teo tagajärjel tegi inimene ju lisakulutuse bensiini näol, ja mil­leks talle üldse diivan, kui, arvestades kliendi üha madalamaks kärbitavat palka ja oletatavat töökaotust, on laenuga os­tetud eluase varsti nagunii panga oma. Siis klient alles näeb, kui tülikas on võtta diivan ja kõndida ... kuuse alla.

Alandav tundub, et iga meie ost, iga lõunalkäik, iga toidupoearve on sei­rajate silme all.

Alandusele lisab meelehärmi, samuti nukrust, tõsiasi, et praegusajal armastatakse inimest elektroonika kaasabil ja ka vahetult jälgida, otsimaks tema töödes vigu, hõõrumaks tema eba­õnne puhul pa­ras­tavalt käsi, avas­tamaks põh­just tema te­gude üle kae­vata või või­ma­lust tema peal oma paha tu­ju välja elada.

Et võetaks aga vae­vaks mär­ga­ta saavutatut ja eelkõige - inimest en­nast ja tema hin­ge, eriti nüüd, majanduslikult ja emot­sionaal­selt raskel perioodil, seda näib olevat palju palutud.

Mõttekuse mõõdupuu

Näiteks ... Üks Eesti mainekas ajakiri pidas oma sünnipäeva.

Selles ajakirjas on peatoimetajale lisaks palgal veel vaid üks kirjutav koosseisuline.

Lõviosa lugudest tuleb vabakut­seliste või pensionipõlve pidava­te vana kaardiväe aja­kir­janike su­lest. Toimetus poseeris sünni­päevapildil, näod nae­rul ja šampanjapokaalid käes, sooviti iseendale õnne ja lugejale pikka iga, noile mittekoosseisulistele autoritele aga ei saadetud isegi mitte tänukaardikest.

Näiteks ... Üks Rakvere teada-tuntud arst, tubli ja armastatud tohter, ütles, et tema kolleeg sai tänukirja kauaaegse ko­husetundliku töö eest alles siis, kui andis lahkumisavalduse ja siirdus mujale ametisse.

Tema ise, praktiseerinud kodulinna haiglas rohkem kui veerand sajandit, teenis tähelepanu oma esimese juubeli puhul üksnes seetõttu, et kuulus mõnda aega linnavolikogu koosseisu.

Näiteks ... Metsanduskooli pedagoog jutustas, et hiljaku täitus tal 45 tööaastat. Oli esimese koolipäeva aktus, direktor astus kõnepulti ja teatas, et täna on ühel inimesel väga tähtis päev. "Jumal tänatud, et ma püsti ei tõusnud," naeris õpetaja. "Selgus hoopis, et kolleeg sai 45aastaseks."

Õpetaja arvas sedagi, et kui ta pole kõik need aastad laua peal jalgu kõlgutanud, vaid täie pühendumusega töötanud, siis pole tema tähtpäev ju sünd­mus, mida ei kõlbaks esile tõsta.

Too õpetaja teab ette ka stsenaariumi, kuidas ta kunagi koolist läheb. Seab asjad lauanurgale, paneb ukse enda järel vaikselt kinni ja astub tagatrepist alla. Vaatab korraks üle õla tagasi ja ohkab: "Mooramaa mees on oma töö teinud."

Niisuguste Mooramaa mees­te­na praegusaeg meid võtabki. Säärastena, kes on määratud märkamatutena läbi kuluma ja saama tunnustava sõna osaliseks alles iseenda matustel.

Eespool mainitud ajakirja peatoimetaja ütles ühes juhtkirjas: "Pole mõtet raisata aega ja elu tühiste inimeste, mõttetute ürituste või halbade raamatute peale."

Mina küsin: "Kas polnuks õigem enne selle kurjavõitu lause ülestähendamist leiutada mõõdupuu, mille abil tühiseks, mõttetuks ja halvaks arvatus natukegi võimekust, sügavmõttelisust ja headust märgata?"