Mul on vana Žiguli, millega ma vahetevahel ringi sõidan.
Repliik: Žiguliga rumaluse vastu
19. november 2009, 08:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See pakub eksootilist, aga ka nostalgilist naudingut, vaheldust tänapäevaste mugavate autodega sõitmisele.
Ent probleem on selles, et suurem osa liiklejaid mind, õigemini minu Žigulid, ei näe. See, et mulle ette sõidetakse, on köömes, aga mõnikord tahetakse minu vanast autost lausa üle sõita.
Siinkohal tervitan heleda Mercedese omanikku, kes mind ühel hiljutisel õhtupoolikul Rakveres Võidu tänavalt välja soovis rammida.
Ma ei tea küll, miks, aga küllap tekkis mõistuses väike tõrge - stressirohke aeg ikkagi.
Muidu oleks ta ju mõelnud sellele, et Žiguli küljepeegli saab kätte viiekümne krooniga, kuid mersu oma maksab vähemalt viis tonni.
Tegelikult on see ehe näide inimeste väärtushinnangute paigast nihkumisest isegi praegusel majanduslanguse ajal.
Ei ole ikka kõik veel kohanenud, ajal, mil turg on täis pangale tagastatud autosid, kus paljudest eilsetest tänavastaaridest ja maanteeässadest on saanud lihtsurelikud, kellel ei ole enam millegagi eputada.
Või mõelgem sellele, kui üleolevalt võiks mees end tunda, kui talt võtta uhke auto, riided ja kuldkett ning kupatada ta koos teistega näiteks saunalavale.