Angela Olt: Abielus soetatud vara

Angela Olt. Foto: Teet Suur

Pean kohe alguses märkima, et juttu ei tule mitte rahast ja kinnisvarast, vaid hoopis lastest, kes on ju tegelikult kõige väärtuslikumad abielu jooksul soetatust.

Oleme ja elame väga materiaalses maailmas, kõik on ümber arvestatud käegakatsutavaks varaks. Ka lapsed. Täpselt on teada, kui palju maksab nende sünnitamine, palju ku­lub beebiaastate jooksul, kui palju koolitamisele ning ka järgnevale. Juriidiline pool sel­les küsimuses ei ole nii pragmaatilises võtmes selgeks teh­tud kui asja rahaline pool.

Vanemate lahkuminekul jagatakse vara kokkuleppel. Kui see mingil põhjusel ei õnnestu, siis otsustab asja kohus, kus määratakse, kes ja kui palju saab abielu jooksul soetatust enda käsutusse. See käib eluta vara kohta.
Kui tulevad mängu lapsed, ke­da mõlemad vanemad endale nõuavad, tihti erinevatel põh­justel, peab sellegi vara jagama kohus.

Tavapäraselt, kuid mitte alati, määratakse lapsed ema juurde elama, isale antakse külastusõigus ja kohustatakse teda maksma laste heaks emale ela­tisraha (nn alimendid).

Ja siit algabki põrgutee. Kus­juures väga raske mõlemale lapsevanemale, ning loomulikult kan­­duvad vanemate negatiivsed emotsioonid ja keerulised ra­halised suhted üle ka lastele.

Lapselt ei küsita

Lahku kolinud lapsevanemad näevad enda ja teise poole võimalusi ja kohustusi kardinaalselt erinevalt. Samuti ollak­se vastastikku vihased ja kasuta­takse vägagi alatuid ning ebaeetilisi võtteid teineteise halba valgusse seadmiseks, et tõestada kõrvalseisjatele, kui suur rongaema või -isa teine on.

Lapsed ei saa midagi teha, ne­mad on kui muu, abielu kestel soetatud vara, keda lihased ema-isa ja võõrad kohtuametni­kud jagavad ning neile õige koha kätte näitavad.

Tihti ei anna kumbki osapool endale aru, kui määravad on need otsused laste edaspidises elus: peres hakkamasaamises, koolis, tööl ja siis juba oma pereelus - see üks otsus määrab nii palju.

Sageli tehakse raskeid otsuseid valedel ajenditel või siis ka subjektiivsetel kaalutlustel (kohus peab kahjuks sageli subjektiivsete tõendus­te ja oma kõ­hutunde järgi otsustama, kellele lapsed jäävad. Kes ja kui palju maksab neile elatisraha ja kui tihti ning millistel alustel saavad lapsed teise vanemaga kohtuda).

Laps tohib kaasa rääkida väga harvadel kordadel ning ka sel juhul ei ole tema heaolu garanteeritud, kuna laps on kergesti manipuleeritav ja lapsevanemad valdavad seda kunsti täiuslikult, sest suhtlevad lapsega nn võimutasandilt.

Kuidas talitada?

Eesti ühiskonna areng on jõudnud etappi, kus oleks väga vaja tsiviliseeritud tegevusmudeleid ja häid reegleid. Neid peavad toetama vastavad õigusaktid, kuidas ikkagi käitutakse abielu/kooselu lõppemise korral.

Lahutus on ju kahe täiskasvanu negatiivsetest emot­sioonidest ja kogemustest kan­tud otsus ning kui halba­delt tunnetelt on võetud pidur, siis lapse käest ei küsi keegi - mõlema vanema eesmärk on lahutada oma­del tingimustel.

Tegelikkuses peaks aga põhieesmärgiks olema laste õigused ja huvid, mitte lahku ko­livate vanemate võrdsed või­malused. Loomulikult on ka va­nemate õigused väga olulised, kuid neid ei tohi panna laste õigustest ettepoole.

Mitmes riigis (nt Rootsi) on ta­vaks, et kohtulikul laste eluko­ha määramisel jagatakse laps va­nemate vahel - kuu ema juures, teine isa juures jne, et mitte rikkuda lapsevanemate võrdseid õigusi.

Kas ka meie tahame siin, oma kodusel Eestimaal, samasuguseid, last vaena­vaid otsuseid teha? Kas kahe täis­kasvanu vastastikuse armas­tuse lõppedes peab just laps ole­ma see, kes vastutab oma va­nemate tegude ja otsuste eest?

Leian, et on viimane aeg dis­kussiooniks ametkondade ja hu­vigruppide vahel, vältimaks olu­kordi, kus laps on võrdne abi­elu jooksul soetatud materiaalsete väärtustega, mida saab omatahtsi ja ärategemise rõõ­must liigutada kõvema tegi­ja suva järgi või siis subjektiivse­le informatsioonile tuginedes.

Eesmärk on ju siiski kaitsta lapse õigusi ja huve, et anda talle kõik võimalused kasvada heaks abikaasaks ja lapsevanemaks ning hooliva kogukonna täisväärtuslikuks liikmeks.

Artikli autor on seotud Viru Naiste Varjupaiga tööga ning koordineerib ka vägivaldselt käituvate meeste tugigrupi tööd.