Meie jäätmekäitluse korraldus on liigselt kaldu taaskasutuse suunas ja mitte nii väga jäätmetekke vältimise suunas.
Andres Siplane: Kilekotidemokraatia kiituseks
Näiteks on kohustus pakendeid (sh kilekotte) ja tervet hulka jäätmeliike taaskasutada, aga ei ole ühtegi mehhanismi, mis otseselt mõjuks nende jäätmete teket vältivana.
Kilekotimaks aga just ongi taoline meede, mis vähendab jäätmete teket. Iirimaal vähenes kilekottide kasutus maksu kehtestamise järel 90%.
Seega ei ole selle maksu näol tegemist mitte niivõrd maksukogumise vahendiga, kuivõrd jäätmetekke vältimise meetmega.
On demokraatlik
Selle aasta alguses toimus kodanikualgatuse korras üleriigiliselt nn killerkoti kampaania (vt www.killerkott.org), mis oli esimene suurem aktsioon jäätmetekke (antud juhul kilekotijäätmete tekke) ennetamiseks.
Kui kilekotimaksu kehtestamise üle pole diskussiooni toimunud riigikogulaste seas, siis kodanike hulgas on seda peetud. Ning kust mujalt kui kodanike seast võrsunud ettepanekud peaksid seadusteks vormuma.
Ükski erakond ei seadnud 2007. aasta riigikogu valimistel kilekotimaksu oma lubaduseks. Kui aga kodanikud 2009. aastal ettepaneku esitasid ja erakonnad seda toetasid, siis see näitab ju, et kodanike käes on võim mitte ainult kord nelja aasta tagant, vaid pisut sagedamini. Ning seda me ju kõik tahamegi! Nii et selles mõttes võiks taolist kilekotidemokraatiat rohkem olla.
Vältigem ökozuhhat!
Eraldi huvitav vaatlusrubriik on inimeste uskumused teatud asjade keskkonnasõbralikkuse kohta.
Uskumus, et biolagunevast materjalist kilekott on parem kui tavaline kilekott, on üks taolisi vääruskumusi.
Kas keegi on näinud, et biolagunev kilekott muutub peotäieks mullaks? Ei muutu. See muutub peotäieks valgeteks kilelibledeks, mille vahelt pudeneb välja kartuli- või soja- või maisitärklis.
Halvemal juhul aga satuvad biolagunevad kilekotid muude kilekottide hulka ning rikuvad plastide taaskasutajate seadmeid.
Keskkonnateadliku tarbija südametunnistus peaks olema ennekõike rahul siis, kui ta teab, et ta ei ole jäätmeid tekitanud.