Juhtkiri: Ohumärgid elus

Foto: Ants Liigus

Kui kuuleme mõneminutilisi uudiseid ohvritega koolitulistamisest USAs või Saksamaal, siis tunduvad need kohutavad, aga jäävad siiski kaugeks.

Kui mul­lu oli ränk juhtum Soome koolis, jõudis sündmuse reaalsus sügavamalt meie tead­vusse ja tekkis küsimus, kas ka siin, väi­keses Eestis võib midagi sellist aset leida.

Umbes aasta tagasi koolijuhtidele korraldatud kriisialasel infopäeval kujunes põhiteemaks samuti koolitulistamine.

Kauhajoki koolitulistamise juhtum oli toona selgelt meeles.

Teisipäeva õhtul asus politsei uurima ingliskeelset tulistamisähvardust, mis tehti ühel veebisaidil Tartu kom­merts­güm­naa­siumile, eile lisandusid pommiähvar­dused Tartu koolidele.

Praegu on kõik elus ja ter­ved ning võib mõelda, et keegi tegi lihtsalt halba nalja. Aga kunagi ei või ar­vata, et meie riigis, meie lin­nas, meie koolis ja meie lastega midagi niisugust juh­tuda ei saa. Paraku on kee­ruline selleks valmis olla.

Toona infopäeval pandi haridusjuhtidele südamele, et eelkõige peavad õpilastel sel­ged olema evakuatsiooni põhireeglid.

Et nad teaks, kuidas käituda erakorralises olukorras. Seda saab iga kool tõesti teha, muid juhiseid on raske anda.

Samas peaks ka kõik, kes märka­vad midagi kahtlast foorumites või kaaslase käitumises, sellest vanematele ja politseile teada andma.

Vägivaldse käi­tumise motiivid peituvad ikka inimeste tun­netes ja iseloomus ning mida varem paneme tähele enda ümber kõrvajäetuid ja kiusatuid, seda parem meile kõigile.

Ja mis puutub lõhkekehaga ähvardamis­se, siis tasub meenutada karistusseadustikku, mis käsitleb seda avaliku korra raske rikkumisena ja näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Lisaks tuleb pommiähvarduse tegijal, alaealise puhul tema vanemal, maksta kinni kõik häire­teenistuste kulud.